Äikest on üha sagedamini, räägib rahvas, tuues näiteks, et kui varem paukus pikne enamasti juulis-augustis, siis nüüd võib välku näha juba aprillis-märtsiski. Atmosfääriteadlase Jüri Kameniki räägitule tuginedes ei saa just väita, nagu oleks Eestis äikest aasta-aastalt üha enam ja lõppu sel kasvul näha ei ole. Äikesepäevade hulga jälgimisega on meil tegelenud nii inimesed vaatlusjaamades kui ka välgudetektorid ehk seadmed. Viimased siiski liiga lühikest aega (aastast 2005), et tulemustest selgeid trende välja lugeda, ja vähemalt ettevaatlik võiks olla ka seadmete kogutud info põhjal järelduste tegemisega.

Pexels

Küll aga saab üht-teist öelda vaatlusjaamade andmete järgi. „Eestis on paarkümmend jaama vähemalt 1950ndatest, Tartus tegutseb see alates 1901. aastast. Näiteks perioodil 1951–2000 on äikesepäevade arv ja äikeste kestus langenud, eriti aga 1960ndatel, kuid muutus ei olnud toona kuigi suur. Lisaks võib märgata, et äikseliste päevade hulk aastas kõigub 12–13-aastase tsükliga. Rääkides lähemast ajast, siis selle sajandi alguseks langustrend parasjagu peatus ja juba 1990ndatel ja 2000ndatel oli äikesepäevi keskmiselt jälle enam. Põhjuseks ilmselt selle sama 12–13-aastase tsüklilisuse hari, mis langes 2010. aasta piirimaile,“ toob Kamenik välja põhjuse, miks võib tunduda, et viimasel ajal on äikest justkui rohkem kui varasematel aastatel. Ka 2010 ja 2011 olid väga välgurohked aastad.

Enamik välke maapinda või maapealseid objekte ei puuduta. Pilvmaavälke on kõikidest välguvormidest kõige vähem, kuid kindlasti on ohtlikum selline äike, kus pilvmaavälkude osatähtsus on suurem. Kui välke tekib tunnis tuhandeid, kuid ükski neist maa poole ei jõua (seda vahel juhtub), siis välkude poolest on selline äike vähem ohtlik.
Jüri Kamenik

Piksekahjusid mõõdetakse üha sagedamini tuhandetes

Kõikide kodukahjude hulgas moodustavad äikesest, aga ka muudest elektriga seotud põhjustest tingitud kahjujuhtumid oma osa – kusjuures aja jooksul üha suureneva osa.

Seda mitte seetõttu, et äikest märkimisväärselt sagedamini esineks, vaid põhjustel, et inimestel on lihtsalt järjest rohkem vara, mis on pingemuutuste suhtes tundlik. „Nii tänapäevane hoonetehnika (küttesüsteemid, liftid, basseinitehnika, ventilatsioon) kui ka neis olev kodu- ja olmeelektroonika on pinge kõikumise suhtes vägagi tundlikud,“ rääkis ERGO varakahjude osakonna juht Erko Makienko. „Kuna seadmed on igapäevases tarbimises olulised ja ka kallid, on nii emotsionaalne kui ka rahaline kahju suur ning sedasi tajutaksegi loodusmõjusid, nagu äike, elektrikatkestus tormist ja muud taolist, rohkem.“ Kindlustusleping aitab küll tekkinud kahju rahaliselt korvata, kuid kaotatud aeg ja närvikulu kahjuks jääb.

© OBO Bettermann

Pikselöögist tekkinud tulekahju erineb tavapärasest tulekahjust, kus põlemise alguskohaks on üldjuhul konkreetne koht. Pikselöögi tõttu tekkinud põleng võib aga alguse saada korraga mitmes punktis ja seal, kus sa seda kohe ei märkagi.
Lauri Pähklimägi
Kaudse piksetabamuse korral (nt välk lööb ehitise lähedusse või liigub mööda maakaablit või õhuliini hoonesse) saab tehnikale tekkinud piksekahju arvestada tuhandetes eurodes. Välgu otsetabamusest põhjustatud tulekahju puhul on heal juhul tegemist kahjudega, mis ulatuvad kümnetesse tuhandetesse eurodesse ning paraku tuleb arvestada ka kodu kaotamise võimalusega. Välgulöök võib süüdata maja korraga mitmest kohast – sageli hargneb välk ka maja sees ja maasse minemiseks on seetõttu rohkem kui üks rada.

Kõik hoonesse paigaldatud voolu juhtivad metalsed osad on välguvoolule potentsiaalseks rajaks, mille kaudu liikuda tabamispunktist maapinna poole. Välise piksekaitseta hoones on välguvoolu teekond ettearvamatu ja süttimist kuskil seina sees ei olegi põlengu algstaadiumis võimalik märgata. Sellist põlengut on juba pea võimatu kiiresti kustutada.

Seega kui pikselöögist tulenev risk on hinnatud vastuvõetamatuks, tuleks hoone kindlasti varustada välise piksekaitsega.

Kõige paremini ennetab kahju piksekaitsesüsteem

Me oleme kord juba nii loodud – ega enne ei tegutse, kui pauk ära käib. Nõnda ka äikese puhul. Seega müristamist kuuldes tasub meelde tuletada kõik tavapärased ohtu maandavad tegevused ja teha endast olenev: ühendada kodusest vooluvõrgust lahti elektriseadmed, antennikaablid ja metalljuhtidega sidekaablid, mitte läita koldesse tuld, sest korstnast tõusev kuuma suitsu sammas on parem elektrijuht kui õhk ja suurendab välgutabamuse tõenäosust. Neid tarkusi on veel, kuid mitte miski ei anna kodule paremat kaitset kui terviklik piksekaitsesüsteem, mis koosneb välisest kaitsest ja sisemisest elektriseadmeid säästvast lahendusest.

© OBO Bettermann

„Väline kaitse koosneb välgupüüduritest ehk piksevarrastest või ümarjuhist moodustatud võrgust, allaviikudest ja maandussüsteemist, mis pärast tabamust voolu maasse juhib. Välguvool peab seejuures liikuma nii, et see ei kahjustaks kaitsealust kodu ja seal olevaid inimesi ning seadmeid. Sisemine kaitse tagab aga elektriseadmete puutumatuse. Seal tulevad appi spetsiaalsed elektrikilpi paigaldatavad liigpingepiirikud, mis välgutabamuse korral hoiavad ära seadmete kahjustumise,“ ütleb OBO Bettermann OÜ liigpinge- ja piksekaitsesüsteemide tootejuht Lauri Pähklimägi, kelle sõnul on toimiva süsteemi loomine sedavõrd nüansirikas, et sellega ei tule toime iga elektrit hästi tundev inimene. Asjatundmatu isetegevus selles vallas võib põhjustada kasu asemel hoopis kahju – riskide hindamine ning nende alusel süsteemi projekteerimine ja välja ehitamine tuleb jätta eranditult spetsialistide hooleks. Küll aga paneb Pähklimägi kõigile südamele, et süsteemi soetamisele tasub mõelda aegsasti, sest piksekaitse pole toode, mille täna tellid, homme saad, vaid pigem rätsepatöö, kus läbimõtlemist tahab pisimgi detail, et juba esimese pikselöögi puhul peaks iga õmblus.

Küsi piksekaitsesüsteemide kohta rohkem ja sedagi, kuidas kaitsta oma kodu äikese eest, OBO Bettermann OÜ telefonil 651 9870 või aadressil obo@obo.ee.

Jaga
Kommentaarid