„Käibemaksu langetamine 15 protsendile tähendab tema sõnul neljandiku, ehk üle 600 miljoni euro suuruse käibemaksutulu kadumist. Lisaks väheneb käibemaksutulu kümnetes miljonites eurodes, kui 9-protsendilist käibemaksumäära laiendada kogu toitlustusvaldkonnale" Nii võib lugeda Sõerdi loost.

Number 600 miljonit on saadud äärmiselt lihtsalt: 2017 aastal kogutud käibemaksu jagamisel neljaga ja lisatud hinnang palju mõjutaks 9% ja 0% käibemaksuga tooted.

Kuigi lihtne, pole sellel mitte mingit seoses reaalsusega.

Kui me räägime maksudest, nende laekumistest ja mõjudest riigieelarvele, ei maksa kordagi ära unustada, et kõige suurem maksumaksja on riik iseendale. Ükski suurfirma või ärimees ei saa isegi ligilähedale.

Kõik tooted, teenused mida ostavad ministeeriumid või kohalikud omavalitsused on samuti maksustatud 20% käibemaksuga. Hinnanguliselt maksab kusagil poole Eesti käibemaksust avalik sektor.

Sama moodi on riik ka suur toitlustaja (küll kaudselt - koolid, lasteaiad, kaitsevägi jne). Mis tähendab, et ka toiduainete puhul pole maksuerisuse korral riigieelarve jaoks reaalne kulu 11% võrreldes praegusega.

Käibemaksu langus ei vähenda mitte ainult riigitulusid, kuid ka riigikulusid.

Muidugi oleks siinjuures mõistlik mainida, et nii riigikulud kui ka tulud on nii hinnanguliselt umbes pool riigieelarve ühelt realt teisele reale tõstmine. Mida kõige paremini iseloomustab sellal veel riigikogus olnud Sven Mikseri väljaöeldu „ka mina maksan makse" ja mida tehakse Mikseri makstud maksudega? Näiteks makstakse ka Mikserile palka ...

Kahjuks pole kusagilt võtta statistikat, palju riigieelarvest on lihtsalt raha tõstmine ühest taskust teise. Kui sealt ministeeriumid ja igasugused Mikserite makstud otsesed-kaudsed maksud välja võtta siis saaks selle koha pealt palju parema pildi meie maksude laekumise reaalsest seisust.

Seda ilma valitsuse tellimuseta muidugi ära ei tee, sest peab teadma väga palju „kohalike olusid" näiteks paljud ministeeriumid ja muud riigiasutused kasutavad tööjõuna inimesi, keda ostetakse sisse teenusena mõne töövahendusfirma käest aga kes faktiliselt on ametnikud, kuid statistiliselt lähevad kirja kui erasektori töötajad. Selle tõttu ka ei maksa võtta väga tõsiselt numbreid mida meil riigiametnike kohta välja käiakse.

Üldiselt on sellega seletatav ka see, et miks Eestis ainult mõne kaudse maksuga (näiteks alkoholiaktsiis) mille maksmisel riigil väike osa, on olnud käärid nii suured statistikas selle tõstmise korral. Ülejäänute puhul riigi osalus lihtsalt tasandanud ära suuremad kõikumised, näiteks kütuseaktsiisi puhul, sest ka riigi ja KOVi masinapark on täiesti arvestatava suurusega ning nemad sõidavad vaatamata kütuse kallinemisele sama palju edasi ja keskmine maksulaekumise number ei peegelda reaalset olukorda erasektori tarbija seisukohast.

Seega reaalselt oleks käibemaksu alandamise mõju riigieelarvele pigem sinna 300 miljoni kanti ja sedagi juhul, kui käibemaksu langetamine ei suurendaks mitte sendigi eest majanduskasvu, mis oleks aga äärmiselt väheusutav.

Kas endisel rahandusministril pole õrna aimugi riigieelarve tulude-kulude rea sisulisest tähendusest või sosistatakse talle Reformierakonna peakontorist ette, mida peab rääkima?

Kahtlustan pigem viimast ja arvatavasti on kõigist valijatest kõige rohkem petta saanud need inimesed, kes on reformierakonda valinud põhjusel, et hoida Eesti libisemist sotsialismi. Mul on neile halb uudis - sotsialism on juba ammu käes.

Riigieelarve kasvab poole kiiremini kui majandus

Kui võrrelda SKT ja riigieelarve kasvu viimase 10 aasta jooksul. Arvudes väljendub see järgnevalt: SKP oli 2007 aastal 15,5 miljardit eurot ja 2017 aastal 23 miljardit eurot, kasv on olnud 48.3%. Riigieelarve on aga samas ajavahemikus hüpanud 4.84 miljardi pealt 9,57 miljardini. Kasv samal ajal 97.7%. Kõik need riigieelarved on vastu võetud Reformierakonna juhtimisel, sealjuures koos või ilma sotsialistideta.

Muidugi on avaliku sektor oluliselt suurem, kui ainult riigieelarve. Ühteviisi on riigieelarves ainult see osa kohalike omavalitsuste eelarvetest mis on soetud tulumaksuga. Teisalt on meil omajagu suuri riigifirmasid nagu näiteks Eesti- energia ja raudtee ning ka näiteks RMK mis jäävad halli alasse.

Ligi pool Eesti SKPst liigub läbi riigi peaks avama ka kõige pimedamad silmad: sisuliselt on Eestis peamine raha omaniku vahetamise viis mitte äri või töötegemine vaid riigile andmine ja riigilt saamine.

Muidugi hakkab see pidurduma, sest ühtepidi oleme jõudnud ümberjagamise % juurde, mis iseloomustab juba Skandinaavia (mõni võib öelda, sotsialistlike) riike ning lihtsalt pole võimalik maksumaksjalt rohkem välja enam pigistada. Teiseks veelgi praktilisemaks põhjuseks on asjaolu, et nii edasi minnes kasvaks mingi aja pärast riigieelarve suuremaks kui meie SKP.

Ei mõtetule ümberjagamisele

Terve Sõerdi mure eelarve pärast ja kui nüüd täitsa aus olla siis ka meie viimase kahekümne aasta valitsuse mure võib kokku võtta järgnevalt: kuidas saada võimalikult palju raha, mida saaks ümber jagada. Eks see on ka arusaadav- mida seal valitsuses olla 17 aastat, kui ei saa hea tsaari kombel lennukilt raha jagada.

Paraku järjest kasvav riigieelarve pole enam ammu mitte vahend riigi funktsioonide täitmiseks, vaid kujunenud eesmärgiks omaette. Kui palju on viimasel ajal keegi rääkinud sellest, kas nii palju ümberjagamist ongi tõesti vaja ja kas see on üldsegi kõige efektiivsem viis?

„Kuidas siis pensionit või toimetulekutoetusi kasvatada?" Reaalselt, minu käest korduvalt küsitud. Kas varem nimetatutele pole siis sama olulised 20% soodsamad ravimid või soodsam toit?

Kui pensionid vabastada tulumaksust (mis nagunii läheb üllatus, üllatus, ühel või teisel viisil pensionite maksmiseks) ei suurenda samuti pensioneid ?

Kas näiteks osalist tööaega soodustada (sotsiaalmaksu miinimumi kaotamine) ei suurenda inimeste võimalust midagi kõrvalt teha? Mitmed kehvema tervisega inimesed on öelnud, et üks - kaks päeva kannataks nädalas tööl käia. Kuid praegu on see faktiliselt võimatu, sest sotsiaalmaksu miinimum muudab tööandja jaoks mõtetuks palgata tööle inimene paariks päevaks kuus. Võib olla selline inimene kes mõned päevad kuus käib tööl, vajab ka vähem abi?

Iga ümberjagamise süsteemi sisaldab endas isegi ideaaljuhul ebaefektiivsust. Ühtepidi süsteemi töös hoidmise kulu ja teisalt ametniku suva.

Müts maha aga tuleb võtta Reformierakonna PR osakonna ees - kõike arvestades, peetakse teda ikkagi majanduslikult parempoolseks.