Eksminister ebaseaduslikust kaevandusloast: usutavasti ei võimaldanud seadus teistsugust otsust teha

 (16)
Keit Pentus-Rosimannus, VKG omanik Priit Piilmann
Keit Pentus-Rosimannus, VKG omanik Priit PiilmannFoto: Taavi Arus

Riigikohtu otsus ja sellega antud uus tõlgendus maapõueseadusele toob 2011. aastal keskkonnaministrina töötanud reformierakondlase Keit Pentus-Rosimannuse arvates väga olulise selguse pikka vaidlusse, kus nii erinevad juristid kui erinevad kohtuastmed on olnud varasemalt täiesti vastandlikel seisukohtadel.

"Tollase keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirja aluseks pidi kindlasti olema juriidiline analüüs ja juristide hinnang, et kehtinud seadus ei võimaldanud teistsugust otsust teha.

Võrreldes kuue aasta taguse ajaga on muudetud maapõueseadus praeguseks ka täpsema ja paremini mõistetava sõnastuse saanud - seda riigikohus oma otsuse punktis 26. ka kirjutab -, mis loodetavasti sarnased vaidlused tulevikus ära hoiab, olin ise keskkonnaministrina nende selgemate ja paremini mõistetavate muudatuste väljatöötamise algataja.

Pinged on olnud kaevandamislubade teemal teravalt üleval juba 2008. aastast, kui vähendati kõigis tollal kehtinud lubades kaevandamisõigust. Siis välja antud põlevkivi kaevandamist vähendanud käskkiri on olnud selles äris tegutsejatele väga vastukarva. Keskkonnahoiu seisukohast oli see tol ajal aga kindlasti vajalik otsus ja nii nägi ette ka parlamendi poolt kehtestatud põlevkivi kasutamise arengukava," meenutas endine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Seotud lood:

Riigikohus tühistas Eesti Energia kontserni kuuluva Enefit Kaevandused AS kaevandamisloa Uus-Kiviõli kaevanduses, loa üle kestis kohtuvaidlus 2014. aasta märtsist.

Riigikohtu halduskolleegium märkis teisipäevases lahendis, et loa andmise ajal 2011. aastal kehtinud maapõueseadus ei võimaldanud uut kaevandamisluba anda mahus, millega ületati loaomaniku kaevandada lubatud aastamäära. See oli vastuolus nii maapõueseaduse kui põlevkivi arengukava eesmärkidega.

2004. aastal esitasid taotluse kaevandamisloa saamiseks põlevkivi kaevandamiseks Uus-Kiviõli kaevanduses VKG Kaevandused, Merko Kaevandused hilisema nimega Riverito AS ja 2005. aastal ka Eesti Energia kontserni kuuluv Enefit Kaevandused AS.

2008. aastal muudeti maapõueseadust ning määrati põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015 alusel uus üleriigiline põlevkivi aastane kaevandamismäär kõigi kaevandamislubade peale kokku 20 miljonit tonni. Kuna sel ajal kehtinud lubadega määratud põlevkivi kaevandamise maht oli suurem, tuli ette näha meetod, kuidas aastamäär 20 miljonit tonni loaomanike vahel ära jagada.

Jagamine toimus keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009. aasta käskkirjaga, millega määras ministeerium iga kaevandamisloa omaniku kohta täiendava piirmäära ehk kaevandada lubatud aastamäära, mis oli väiksem kui iga kaevandaja lubade kogusumma. Enefiti kasutada jäi umbes 75 protsenti põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, VKG-le umbes 14 protsenti, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le umbes 10 protsenti ja AS-ile Kunda Nordic Tsement umbes 1 protsent.

Kaks aastat hiljem, 7. oktoobri 2011. aasta käskkirjaga keeldus keskkonnaministeerium Riverito AS-ile ja VKG-le kaevandamisloa andmisest ning otsustas anda Enefitile maavara kaevandamise loa Uus-Kiviõli kaevanduses aastamääraga 4 150 000 tonni. Enefitile anti luba tema varasemate, peatselt lõppemas olnud kaevandamislubade arvelt ja nendega samas mahus. Uue loa tulemusena ületas Enefitile kuuluvate kaevandamislubade aastamäärade summa temale määratud kaevandada lubatud aastamäära.

OÜ VKG Kaevandused ja TLA Invest OÜ vaidlustasid käskkirja Tallinna halduskohtus, mis selle ka 2014. aasta märtsis tühistas.

Loe veel

Riigikohtu halduskolleegium asus asja arutades seisukohale, et loa andmise ajal kehtinud maapõueseadus ei võimaldanud uut kaevandamisluba anda sellises mahus, et ületati vastava loaomaniku kaevandada lubatud aastamäära. See oli vastuolus nii maapõueseaduse kui põlevkivi arengukava eesmärkidega. Mõlema siht oli põlevkivi kaevandamise mahu vähendamine.

Keskkonnaministeeriumi tõlgendus tähendaks, et kaevandamisloa omanikule, ennekõike Enefitile oleks sisuliselt alati tagatud lõppeva loaga samas mahus uue loa väljaandmine. Seda sõltumata asjaolust, millised varud olid loaomanikul teiste kehtivate lubade alusel juba olemas ja kas tal oli aastamäära tõttu neid kõiki üldse võimalik kasutada.

Sellise "puhvri" loomine jättis tahaplaanile keskkonnasäästlikkuse põhimõtte ning vähendas ühtlasi Enefiti konkurentide võimalusi vaidlusalustele põlevkivikogustele tulevikus konkureerida. Maapõueseadus näeb ette, et kui maavara kaevandamist on maardlas juba alustatud, siis tuleb see esmalt ammendada, mitte jagada kaevandamiseks üha uusi maavaravarusid.

Seega anti kolleegiumi hinnangul uus kaevandamisluba Enefitile õigusvastaselt. VKG-le ja TLA-le kaevandamisloa andmisest keeldumist pidas kolleegium õiguspäraseks, sest nendele loa andmise korral oleks kokkuvõttes ületatud 20 miljoni tonnist põlevkivi aastast kaevandamismäära.

Kolleegium märkis otsuses, et juhul kui keskkonnaministeerium asub Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka Euroopa Liidu konkurentsiõigust. Maapõueseadus ei luba kolleegiumi tõlgenduse kohaselt küll anda uusi lube, mis ületavad kaevandada lubatud aastamäära, kuid võimaldas sisuliselt kinnistada nende määrade jaotuse määramata ajaks.

Seda olukorda süvendab selle aasta algusest kehtiv uus maapõueseadus, mis piirab aastamäärade ümberjagamist veelgi enam. Euroopa Liidu aluslepingutes on riik kohustunud mitte andma turul eeliseid enda äriühingutele, mis ei ole vajalikud avalikust huvist lähtuvate eriülesannete täitmiseks.