EKSPERDI PILGUGA: Kas Eesti on IT-riik ka viie aasta pärast?
Pealtnäha läheb meil hästi. Economist Intelligence Uniti andmeil asub Eesti ärikeskkonna, IT-infrastruktuuri ning arenguvõimaluste, inimkapitali, õigusruumi ja innovatsioonitoetuse poolest maailmas IT-riigina 25. kohal. Venemaa platseerus 64-ndaks. Lätist ja Leedust oleme kümme pügalat kõrgemal, Soomest 12 kohta maas. Laialdaste veebipõhiste ärivõimaluste ja teenuste eest patsutatakse Silicon Valleys tunnustavalt õlale nii peaministrile kui ka tehnoloogiaettevõtetele. Hiljuti vallutas rahvusvahelisi meediakanaleid uudis kavatsusest muuta Eesti maailma turvalisimaks infoühiskonnaks ning luua siia NATO küberkeskus. Uhkust tundma panevaid näiteid leiduks teisigi.
Samal ajal on enamik eduloo aluseks olevaid saavutusi pärit juba hulga aastate tagant ning riigikontroll hurjutab kodanikele e-teenuste pakkumise vähest efektiivsust. Hoogsamalt veereva avaliku ja erasektori koostööratta ees paistab ettevõtjate vaatevinklist olevat mitu suurt kivi.
Vähenev IT-võimekus
Esimene ja suurim rahn on nii tellijat kui ka teostajat pitsitav palgasurve. Pole ju saladus, et iga ettevõte tahab helgeid päid esimesel võimalusel oma paati haarata. Riigiasutuste IT-osakondade read muutuvad hõredamaks. Majasisest riigihangete korraldamise võimet jagub tihti vaid ülesandepüstituse tellimiseks. Lisaks tavapärasele analüüsi- ja programmeerimisteenusele tuleb sisse osta veel ka projektijuhtimis- ja järelevalveteenust. Riigiasutuste kulud kasvavad. Ja mitte ainult. Palgaootused paisuvad hoogsalt edasi ka konkreetse projektiga tegelevates erafirmades. Analoogselt algsest mitu korda kallimaks osutunud Tartu maantee ehitusega on aastaid tagasi tõukefondidest taotletud ning eelarvesse plaanitud summad jäänud praeguste hindade jaoks napiks. Nuputada tuleb uusi ning soodsamaid koostöövõimalusi.
Serbia koodikirjutajad
Hea alternatiiv hinnasurve leevendamiseks oleks nn near-shoring ehk põhimõte “analüüs ja projektijuhtimine Eesti kliendi juures, arendustöö aga mujal”, millega oleks võimalik hoida kulusid praegusel tasemel. Teisisõnu koliks koodikirjutamine Maarjamaalt eemale, kohtadesse, kus on hõlpsam kvalifitseeritud IT-spetsialiste tööle värvata – Rumeeniasse, Serbiasse või miks ka mitte näiteks Ukrainasse. Tõsi, sellise skeemi edukaks toimimiseks peavad seljad kokku panema kolm osapoolt: riik kui tellija ning eraettevõtte kaks eri üksust – nii kodu- kui ka välismaa oma.
Kui vaadata järgnevate aastate jooksul riigi- ja erasektori poolt tellitava tarkvaraarenduse mahtu, siis koduseid IT-spetsialiste kõigi siinsete vajaduste täitmiseks lihtsalt ei jätku. Kulusid kokku hoidva near-shoring’i toimimise eeldus on riigiasutuste valmisolek tellida vajaminevaid funktsioone ka inglise keeles. Üksnes nii on võimalik loota, et praegused IT-arendushinnad ei kasvaks sünkroonis spetsialistide palgakuludega.
Põhimõtteliselt ei ole selles midagi uut: paljude jaoks automaailmas kvaliteedi etaloniks kujunenud Volvo autosid ei toodeta ammugi enam täielikult Rootsis, vaid tellitakse detaile sealt, kus hinna ja kvaliteedi suhe on kõige parem, ning disaini ja tootmise kvaliteedi eest vastutab Volvo ise.
Riigikontrolli nimetissõrm
Kui ühelt poolt pigistavad nii riiki kui ka ettevõtlust kasvavad kulud, siis teisalt söövad raha ka riigihangetesse kirjutatud ebamäärased ülesandepüstitused. Olukorrad, kus eelanalüüs, mille tellija kolme kuu eest heaks kiitis, visatakse asjaga tegeledes piltlikult öeldes prügikasti, pole mitte õnnetu juhus, vaid tihti pigem kurb reegel. Algul kirjapandud õunast saab täiendava analüüsi käigus sageli arbuus.
Tekib dilemma. Riigiasutus peab otsustama, kas tellida pakkumiskutses väljakuulutatud, kuid tööks sobimatu rakendus või leppida arendajaga kokku sobiv lahendus. Siin kerkib aga hoiatavalt õhku riigikontrolli nimetissõrm: tellija telligu siiski seda, mis on riigihankesse kirjutatud! Vaidlused funktsioonide muutumise üle toovad kaasa nii tööplaanide ümbertegemise kui ka tähtaegade nihkumise. Kaotavad nii tellija kui ka teenust osutav ettevõte.
Eelanalüüs peaks ikkagi võimaldama võrdsetel alustel hinnangu andmist, suurte projektide puhul on aga mõistlik tellida analüüs ja arendus ühe partneri käest. Sellisel juhul võtab vastutuse nii nõuete kogumise kui ka teostuse eest endale hanget teostav firma. Vaid nii suudaksime vältida markantseid olukordi, kus pakkumiskutse dokumentides ebakvaliteetselt esitatud lähteülesande tõttu peavad Eesti suuremad IT-arendusfirmad sama projekti teostamiseks kuluvat töömahtu kolm kuni neli korda (!!!) erinevaks.
Mahukate projektide puhul tuleks suurema tähelepanu alla võtta ka lepingupartneri jätkusuutlikkus ning järjepidevus.
Loogika, kus ühe ja sama projekti kallal toimetavad üksteise järel eri etappides mitu eri pakkujat, tundub korruptsiooniohtu silmas pidades otstarbekas siiski vaid esmapilgul. Õpikõvera fenomen, kus igal IT-firmal kulub uude projekti sisseelamiseks vähemalt kaks kuud, muudab osadena ostmise riigile lõppkokkuvõttes kallimaks kui kogu ettevõtmise vaid ühelt koostööpartnerilt tellimise. Tagatipuks hajub eri osapoolte vahel ka vastutus projekti õnnestumise eest.
Aga lahendus? Kindlasti ei saa see olla Tanel Tammeti poolt Postimehes mullu 6. oktoobril välja hõigatud ettepanek: vähendada IT-riigihangetes firmadele esitatavad nõuded olematuks. Selle loogika järgi oleks võinud madalama hinna korral tellida näiteks Schengeni infosüsteemi või rahvastikuregistri teostuse kahemehefirmalt. Kas sellisel juhul peaks riik jätma Schengeniga liitumata või võtma sundpuhkuse, kui gripilaine lööb mõlemad töötajad jalust maha? Uue haiglahoone või näiteks Tallinna-Tartu maantee ehitamist ei usaldaks ju keegi kahe töötaja ja ühe kaubikuga ehitusfirmale, olgu nad kui odavad tahes…
Õpikõvera lühendamist ja kulude kokkuhoidu võiks aga pakkuda riigihangete seaduses sisalduva raamhangete võimaluse mõistlik rakendamine (lepingu automaatne pikendamine fikseeritud ajavahemikul). Riigiasutus valib endale arenduspartneri mitmeks aastaks ja tellib selle aja jooksul vajaduste täpsustamise järel vajaminevad funktsioonid ühelt partnerilt. Kindlust tunneksid mõlemad osapooled – riigiasutus tööst aru saavast partnerist ja partner stabiilsest kliendist. Monopoolse seisundi või niinimetatud tarnijaluku vältimiseks istutaks raamlepingu aja lõppedes maha, kõrvutataks eesmärke ja tulemusi. Kui kõik sobib, jätkataks koos. Kui mitte, mindaks oma teed ning seniselt baasilt jätkaks tööd juba usinam, motiveeritum ja parem partner. Pikas perspektiivis sünniks kasu kõigile osapooltele.
