Riik võtab oma nii haigekassa, töötuskindlustuse kui ka pensioni tarbeks ning finantsasutused kohustavad kindlustama kõik laenu ja liisingu abil soetatu. Omal vabal tahtel panustab eestlane kindlustusse vaid maksimaalselt 8% kogu kindlustamiseks investeeritavast rahast.

Öeldakse, et pole vahet, mis värvi on kass – peaasi, et ta hiiri püüaks. Ehk siis pole ju vahet, kes on kindlustusandja – riik või eraselts. Oluline on see, et kogutakse raha ja selle raha eest pakutakse riskide maandamist. Kindlustunde saavutamise eest makstavat raha koguti 2006. aastal kokku ligi 30 miljardit krooni.

Kõikvõimalike kindlustusliikide peale kokku on keskmine investeering ühe Eesti elaniku kohta 59 krooni päevas ehk 21 535 krooni aastas (see hõlmab kindlustusele tehtud kulutusi haigekassast elukindlustuseni). Igaühe kohta iga päev üle poolesaja krooni – kes oleks võinud arvata, et nii palju?

Haigekassa, pensionikindlustus, kogumispension ning kohustuslik liikluskindlustus moodustasid 2006. aastal kokku koguni 85% kõigist eestimaalaste (Eestis deklareeritud) kindlustuskulutustest. Isegi autode kasko- ehk rahvakeeli vabatahtliku kindlustuse saab kohalikus praktikas enamasti kanda reale “kohustuslik”. Kuna enamik Eestis liiklevaid uusi ja suhteliselt uusi autosid on soetatud liisingu või järelmaksuga, on vastava kohustuse sõidurõõmu nautijale pannud vara omanik (2006. a maht 1,2 miljardit krooni). Seega lisame järjekordsed 4% ning tulemuseks on juba 89,6%.

Tegelikkus on isegi veelgi drastilisem, sest ka paljude ettevõtete vara ning inimeste isiklikud eluasemed on kindlustatud just pankade ja teiste finantseerimisasustuste vastuvaidlemist välistaval nõudmisel. Näpuotsaga lisandub kõigele eelnenule ka mitme valdkonna (advokaadid, kindlustusmaaklerid jt) seadusega sätestatud kohustuslikku vastutuskindlustust.

Seega – kuidas ka ei vaata, eestlane kulutab kindlustusele aastas päris arvestatava summa, kuid teeb vaid marginaalse panuse vabatahtlikult.

Ravikindlustuse teine sammas

Kui võrrelda Eestit muude Euroopa riikidega, on meie kaasmaalaste kindlustusharjumustes kõige selgem mahajäämus just vabatahtliku tervisekindlustuse osas. Ka põhjuseid on lihtne leida: meie haigekassa ja pensionisüsteem pandi püsti siis, kui tulime välja sotsialistlikust “heaolusüsteemist”, kus ei eeldatudki üksikisikult mõtlemis- ega algatusvõimet. Keerulistel üleminekuaastatel oli riigi jõuline osalus ja kontroll tõenäoliselt ainuvõimalik, kuid praeguseks on Eesti inimene juba õppinud mõtlema ja ta saaks enesega ka ise hakkama, kui vaid selleks võimalus antaks.

Kui veel mõni aeg tagasi oli üks sellise idee tõkkeid arvestatava eraarstiabi puudumine, siis viimastel aastatel on see valdkond kiiresti arenenud. Kindlasti kasvaks eraarstiabi pakkumine veelgi ja teeks seda vähemalt samas tempos vabatahtliku tervisekindlustuse kasvuga.

Muutusteks julgustav näide on ju kehtestatud kogumispension ehk teine pensionisammas, mis on olnud edukas ja tõstnud inimeste tuleviku kindlustamise täiesti uuele tasemele. See on raha, mida ei kulutata praegu igaühe olme parandamiseks, vaid panustatakse selge investeeringuna tulevikku.

Sama süsteemi puhul ravikindlustuses väheneks surve riiklikult finantseeritavale arstiabikorraldusele. Parem elu ei saabu muidugi iseenesest, riigil on aga võimalik sellele kaasa aidata, pakkudes vabatahtliku tervisekindlustuse sõlmijaile paremaid tingimusi – kas või tulumaksusoodustuse näol. Nimetagem seda näiteks ravikindlustuse teiseks sambaks. Omal ajal eluasemelaenude arengu hoogustamiseks tehtud analoogne samm andis selgelt soovitud tulemuse.

Praegune olukord, kus eestlasel puudub harjumus mõelda ilma kellegi käsuta enda ja oma lähedaste kindlustundele, ei ole normaalne. Meie ühiskond on jõudnud oma arengus tasemele, kus kodanik ootab rohkem võimalusi ja vabadust oma elu üle otsustamiseks. Aeg on saada käsumajandusest üle ka kindlustussektoris.

“Eksperdi pilguga” on

Ärilehe uus rubriik, kus ala

asjatundjad analüüsivad

mõnd valdkonda.