Eksperiment: 5-tunnist tööpäeva proovinud žurnalist leidis nii plusse kui miinuseid
5-tunnise tööpäeva tagamõte on ilus. 8-tunnine päev kehtestati enam kui sajand tagasi mõeldes tehasetöötajatele. Ajad on aga muutunud. Tänane kontoritöötaja suudab töö ära teha palju kiiremini. Nii või naa on ühes päevas vaid mõni tund, mil inimene on tõeliselt produktiivne. Ometi istutakse üheksast viieni või kauemgi. Austraalia finantsnõustamise firma hakkas seda proovima eelmisel aastal ja nad pidasid seda „elumuutvaks" kogemuseks oma töötajaile. Haiguspäevade arv vähenes. Avaldusi tööle asumiseks tuli rohkem. Ettevõtte finantsnäitajad ei kannatanud.
Rootsis prooviti 6-tunnist päeva ja ka seal see töötas. Aga kuidas sai hakkama Financial Timesi ajakirjanik? Ta alustas augusti keskel. Ta otsustas alustada varakult, et saada vara minema.
Ta alustas kell 8, aga päev algas kohe hommikusöök-kohtumisega ja laua juurde jõudis ta kella 10 ajal. Tal oli 3 tundi jäänud, et tööd teha. Järgmisel päeval tuli ta kell 11, et lahkuda kell 16:00. Kas ta jäi rahule? Austraalia firma kogemus näitas, et süsteem töötab vaid siis, kui kogu firma töötab samas rütmis. Ja neil oli õigus. Kolleegid tegid asju vanaviisi ja nii ei suutnud ajakirjanik „õigel ajal" töölt lahkuda, sest ülesandeid tuli juurde. Peab ju ajakirjanik koos küljetoimetajaga palju koostööd tegema.
Ajakirjanik leiab, et 5-tunnine tööpäev võiks töötada just siis, kui kõik töötaks samas rütmis, ideaalis ka teised ettevõtted. Ajakirjaniku tööd ei saa nii või naa kellast-kellani teha. Ta märkas aga ka probleeme. Nimelt tekitas lühem tööpäev temas pingeid, et jõuaks oma asjad õigeks ajaks tehtud. Nii hakkas ta tõrelema kolleegidega, kui need abi palusid. Ta hakkas muretsema, kui palju aega kulub olulistele koosolekutele. Tema kirjatööde tase kannatas kuna ta pidi kiiremini tegema. Samas oli tal hea vabandus, et mitte osaleda pikkadel ja tüütutel koosolekutel ja muudel ebameeldivatel kontoritööga seotud "ajaveetmistel". Juba see üksi teeb 5-tunnisest päevast mõtteka variandi, ütles ta.
