Reform annaks tänasel kujul teise sambaga liitunutele võimaluse otsustada, kas jätkata kogumist või võtta seni pensioniks kogutud summa välja ja kasutada seda omal äranägemisel. Samas kipub seadusandja unustama, et kohustuslik kogumispension ehk teine sammas loodi eelkõige selleks, et vähendada tulevkus riigi koormust pensionite rahastamisel.

Prognooside järgi väheneb Eesti rahvaarv aastaks 2060 seniselt 1,31 miljonilt 1,1 miljonini, tööealiste inimeste arv väheneb ca 32% ning üle 63- aastaste inimeste arv suureneb ca 41%. Kui viimasel 20 aastal on keskmiselt olnud ühe vanaduspensionäri kohta üle kahe töötaja siis aastaks 2060 langeb see alla 1,3. See toob tulevikus paratamatult kaasa raskused ja surve riigieelarvele pensionide maksmisel.

Teise samba loomise eesmärgiks oli kohustada alates 1983. aastast sündinud inimesi koguma raha pensioniks, et vähendada tulevikus koormust riigieelarvele ja vältida riigi poolt makstava pensioni vähenemist. Seni on sellel eesmärgil teise samba fondidesse kogutud ca 4.5 miljardit eurot.

Kuigi koalitsiooni esindajad on pensionireformi eelnõud kaitstes rõhutanud vajadust „suurendada inimeste vastutust" oma pensioni eest, näeb eelnõu ette vaid võimaluse raha välja võtta, kuid ei näe ette mingeid nõudeid ega piiranguid selle kasutamiseks. Et inimestel on Põhiseaduse (§ 28 lg 2) alusel vanas eas õigus riigi abile, on tulevikus õigus nõuda elamisväärset pensioni ka kõigil neil, kes on otsustanud kulutada kõik II sambasse kogutud säästud või kes otsustavad II sambaga üldse mitte liituda.

Seetõttu toob otsus kaotada kohustus koguda raha teise sambasse ning võimaldada kogutud raha kasutamist muuks otstarbeks kui pensioniks kaasa vajaduse suurendada väljamakseid riigieelarvest. Täna ei ole teada, milliseks kujunevad valitsuse pakutava teise samba reformi lõplikud tingimused ja kui paljud ning mis summas sinna kogutud raha välja võtavad. Kindel on aga see, et kohustusliku kogumispensioni kaotamine ja teise samba osatähtsuse vähenemine pensionisüsteemis toob riigile kaasa vajaduse tõsta riigi sissetulekuid ehk makse. Seega oleks teise samba reformi kontekstis põhjendatud ootus, et reformi kaitsjad selgitaks veenvalt ja põhjalikult ka seda, kuidas ja milliste maksude (tõstmise) arvel plaanitakse rahastada reformi tulemusena riigieelarvele tekkivaid täiendavaid kulutusi.