Ekspert: turismis on puudega inimese jaoks kõige suurem probleem suhtumine


Susanna Laurin
Susanna LaurinFoto: Priit Simson

Turismivaldkonnas ei ole erivajadustega inimeste jaoks suurim probleem mitte keskkond, vaid inimlik suhtumine, tõdeb ligipääsetava turismi ekspert, seadusloomes osaleja ning atesteerija Rootsi ärikonsultatsioonide firma Funka juhatuse esimees Susanna Laurin.

Mis on ligipääsetavuse valdkonna kõige suurem probleem?
See on väga lai küsimus. Aga kitsalt turismis ei ole peamine probleem mitte hooned ja ehitised ega digitaalne keskkond ehk need killud, mida seadus reguleerib. Peamine probleem on hoopis suhtumine, kuidas me puudega inimesi kohtleme. Paljud reisivad puudega inimesed tunnevad, et neid koheldakse halvasti. Nende jaoks pole suurim probleem mitte see, et pole lifti ning inimest peab ratastooliga tõstma. Suurim probleem on, et kui ta läheb ratastoolis hotelli, siis teenindaja ei räägi mitte temaga, vaid tema kaaslasega, kes ei ole ratastoolis. Sest nad arvavad, et kuna inimene olen ratstoolis, on ta idioot. Peame muutma inimeste suhtumist.

Seda seadustega ei saavuta.
Seadusandlus on oluline, sest näitab millist ühiskonda me soovime, mida väärtustame. Nagu gayabielude seadustamine. Mitte kõik gayd ei soovi abielluda ega hooli sellest seadusest, kuid see näitab, et ühiskond on avatud ega lahterda inimesi ega sea piirangud. Et on OK kedagi armastada. Sellised inimõigusi puudutavad seadused on olulised, näitamaks milline me ühiskonnana oleme, milline on norm. Samuti on olulised regulatsioonid. Kui teame, et uks peab olema nii lai või kui kõrge tohib olla lävepakk, aitab see ettevõtjatel tegutseda. Kui ma tahan ligipääsetavust parandada, pean kuskilt alustama. On väga oluline, et meil on standard ja ühtne arusaamine, ida ligipääsetavus tähendab. Aga seadus ei lahenda kõiki probleeme. See on vaid üks tööriist.

Seotud lood:

Septembrist kehtiv veebide ligipääsetavuse direktiiv kehtib vaid riigile?
Veebilehtede direktiiv kehtib praegu vaid riigiasutustele ning riigiettevõttele, nende digitaalsete lahendustele äppidele ning samuti veebis olevatele dokumentidele. Riigid saavad ise valida, kuidas nad seda täpselt rakendavad, sest riigid on erinevad. Näiteks Rootsis on paljud haiglad erakätes, kuid nad saavad maksumaksja raha. On hallid alad, kus riigid peavad ise otsustama, kuidas nad nõudeid rakendavad.

Tulemas on uus Euroopa ligipääsetavuse seadus, mis hõlmab ka eraettevõtteid. Üks võimalik seadusega väljatuleku päev on 3.detsembril rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval. Aga see ei ole veel kindel, et see Austria eesistumise ajal juhtub. See võib kuue kuu võrra edasi nihkuda.

Regulatsioon tähendab kohustuslikke investeeringuid?
Ilmselgelt tähendab regulatsioon seda, et tuleb teha investeeringuid. Kuid me ei saavuta ligipääsetavusel kunagi häid tulemusi, kui me räägime ainult sellest, mida ettevõtjad peavad tegema. Tahan, et minu auditoorium mõistaks, et see on hea asi, see on vajalik ning hea ka ärile. See tähendab head disaini kõikide külastajate jaoks, see on kvaliteet.

Toonitate ligipääsetavuse kasulikku külge.
Seadustest, regulatsioonidest ning standarditest rääkides on alati probleem, et see on inimesele kauge. Keegi ei ärka hommikul juubeldades mõttega, et täna ma ei riku ühetegi reeglit.
Räägin sellest, mis on asja kasulik külg. Riik võib ligipääsetavuse meetmetega raha säästa, või siis erafirma vastupidi -raha teenida. Kui muidu räägitakse investeeringu tulususest, siis mina kaasamise tulususest. Kui ligipääsetavust parimal moel rakendada, saab ettevõtja paremate teenustega juurde uusi ning rahulolevaid kliente ning teenib sellega raha.
Erivajaduste temaatika, ligipääsetavus peab muutuma ühiskonna osaks. Iga kord, kui ostate uue süsteemi või tehnoloogia või palkate inimesi, peaks ligipääsetavuse küsimus olema nende tegevuste reas millele te enne mõtlete, mida kontrollite ja millega arvestate.

Sihtgrupp muutub turismisettevõtjale üha laiemaks?
Erivajadus on seotud ka vananemisega. Vanemaealistel vähemalt mõnes riigis on raha ning nad reisivad palju. See on huvitav sihtrühm ning suur turg paljudele ettevõtetele. Sageli on aga suhtumine selline, et klientidena nähakse küll meeleldi aktiivseid pensionäre, kuid ratastoolis inimesi mitte, sest mõttes assotsieeruvad nad kohe suurte probleemide ning hoolitsusvajadusega. Tekib tõrge, kuidas nendega hakkama saada, tuleb investeerida ja personali koolitada. Mõelge vanematele inimestele. Kui soovite neid oma kuurordi või muuseumi kliendiks, siis peavad olema täidetud vähemalt ligipääsetavuse baasnõuded. Sellisel juhul tulevad inimesed teie juurde ning toovad teile oma raha. Ning automaatselt avanevad teie uksed laiemale kliendibaasile.

Olete Eestis ka auditeerimas?
Jah, sõidan kohe pärast esinemist Haapsallu sealset transporti ning muuseume auditeerima. Pean auditeerima kogu linna, milleks ilmselgelt üks päev on liiga lühike aeg. Loodan kuulda huvitavatest algatustest ning võimalik, et leian ka mõned probleemid. Teen pilte ja kirjutan raporti, et nad saaksid elava ning selge tagasiside. Homme (neljapäeval) teen seda sama Tallinnas.

Millised on riikide erinevused ligipääsetavuse vallas?
Hispaanias on väga hea maine. Nad on aastaid tegelenud transpordi ligipääsetavusega. Norra ning Suurbritannia on väga edukad digitaalse ligipääsetavuse vallas. Saksamaa on edukas inimeste palkamises. Rootsi on väga tugev tõsiste puuete teemal, sest meil on väga hea personaalse abi süsteem. Soomes on väga hea tõlkesüsteemides, neil on suurepärane kurtide toetuse ning viipekeele ligipääsetavuse süsteem, samas on maha jäänud digitaalses vallas. Nii, et igas riigis on häid ning halbu külgi.

Kuidas Eesti silma paistab?
Eesti on huvitav. Olete esirinnas, kui asi puudutab digitaalseid süsteeme. Kui võrrelda Prantsusmaa ja Itaalia ehk vana Euroopa riikidega, siis neil oli ligipääsetavusega seotud seadusandlus ammu olemas, Eestil seda polnud. Eestis on viimasel 10-15 aastal olnud kiire infotehnoloogia areng. Siin on moodsamad ja kaasaegsemad süsteemid ja lihtsam ligipääsetavust rakendada. Lõuna-Euroopas on ettevõtetel igivanad digisüsteemid, mille ligipääsetavaks muutmine maksab miljoneid.
Balti riigid on kohe rakendanud moodsamaid ja paremaid tehnoloogiaid ning teie tase on kõrgem. Olete toetanud digitaalset arengut ja innovatsiooni.
Kas ligipääsetavuse teemad töötavad, sõltub palju ka kultuurist, kas inimesed on valmis üksteist toetama. Seadusandlus on üks asi, aga elluviimine veelgi olulisem.

Tihti taandub küsimus rahale.
Tundub, et Balti riikide vastavatel organisatsioonidel ei ole selles vallas piisavalt inimressurssi ning ka raha. Saame pidevalt küsimusi, kuidas saame Rootsis sellised suurepäraseid projekte koostada ja ellu viia. See on ühiskonna küsimus. Inimeste meelsuse muutmiseks on tarvis erinevate sektorite koostööd.
Suur roll on ka meedial, sest üldiselt kajastatakse puudega inimesi kahel moel: ohver või superkangelane. Ehk avaldatakse pisaraid kiskuv artikkel inimesest, kellel on tõsine puue, kes ei saa hakkama ning süsteem teda ei toeta. See on vajalik lugu, kuid ei julgusta kedagi. Juhib küll tähelepanu probleemile, kuid näitab puudega inimest ohvrina.
Teisel juhul maalitakse pilt ilma jalgadeta ja käteta inimesest, kes ehitab oma ninaga paadi ja läheb ümbermaailmareisile. See on ka oluline lugu, aga tegelikult on puudega inimesed täiesti tavalised inimesed. Nad viivad oma lapsed hommikul lasteaeda, lähevad tööle, tulevad koju. Nad teevad neidsamu asju mida meie kõik, aga nad on lihtsalt pimedad või kurdid.

Tahaksin, et valimistel lävepakuküsitluses ei küsita ratastoolis inimeselt; „Kuidas te hääletasite, kui te olete pime?“ vaid sarnaselt kõikidele teistele tema eelistuste kohta. See inimene ei identifitseeri end kui pimedat. Ta on kas ema, akadeemik või analüütik ja tal on oma valimiseelistus. Me peaksime seda normaliseerima ega tohi stigmatiseerida. Ma ei ole minu puue, ma olen täiesti tavaline inimene. Ma olen muusik, purjetaja, võin end identifitseerida mitmel erineval moel. Mul on ka kehv nägemine, kuid ma ei identifitseeri end kunagi vaegnägijana. See ei ole minu identiteet. Me oleme lihtsalt erinevad inimesed: mõni lühem, mõni pikem, mõni heas füüsilises vormis, teine mitte nii heas. See on mitmekesisus.

Ekspressi konverents 2020