Ekspert: uus koalitsioon jagab ümber viimaseid veeringuid, aga peaks hoopis soodustama eksporti
Elame huvitaval ajal. Maailmas toimub nii palju protsesse, mis raputavad kõik ühekaupagi meie senist elukorraldust põhjalikult, saati siis veel koosmõjus. Näiteks radikaalse islami pealetung, vana maailma hääbumine uue varju, Brexit Ühendkuningriigis, Donald Trump USA-s, EKRE Eestis jne. Mis siis järsku juhtus, et maailm on pea peale pöördumas?
Minu arvates on põhjuseks mõnel viimasel aastakümnel üha süvenenud sotsialismi võidukäik maailmas, eeskätt aga Euroopas. Need protsessid on alguse saanud vanas maailmas valitseva vasakpoolse maailmavaate esindajate üle piiri läinud halvakspanust teisitimõtlejate suhtes.
Sallivuse vimm
Norm on kõike sallida – kes seda ei tee,
ei vasta normile ja on seega sõna otseses mõttes ebanormaalne. Samas on justkui igati normaalne neid teisitimõtlejaid
mitte sallida, mis muuhulgas väljendub uudissõna vihakõneleja leiutamises ja Wehrmachti-teemaliste omadussõnade kasutamises.
Peeter Tooma laulis kunagi: „Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja...“ Seda vimma õhutavad omakorda osavad ja omakasupüüdlikud populistid. Kokkuvõttes päädibki asi sellega, et keskmisest veidi vähem tolerantne inimene võtab tuld ja astub enda eest välja. Kuna aga avalikult oma (teistsuguste) mõtete avaldamine lõpeb paratamatu halvakspanuga, millega enamik ei viitsi tegeleda, siis tehakse statement salaja, valimiskasti juures.
Arengu pidur
Inimesele aga on omane muudest loomadest suurem sotsiaalsus, mis ei
luba tal pealt vaadata, kuidas maha jääv ligimene ära süüakse, vaid sunnib teda aitama. Meile meeldib seda nimetada inimlikkuseks vastandina elajalikkusele, ehkki viimane võib tähendada lihtsalt looduspärasust.
Sotsialismi häda on aga selles, et see pärsib arengut – mahajääjate kaasavedamine aeglustab kiiremate hoogu. Kui mina ei suuda mingil põhjusel oma saeäri käima panna, siis võtab sotsialist midagi ära mu naabrimehelt ja annab selle mulle. Ehkki mind on päästetud hukust, on majanduse arengu seisukohalt toimunud midagi destruktiivset ja loodusseaduse vastast. Meie kahe koondbilansis ei ole mingit väärtust juurde loodud, vaid on vara ümber jagatud. Lisaks on kahjustada saanud meie mõlema, aga eeskätt naabrimehe motivatsioon pingutada ning toodet ja tootmisprotsessi veelgi edasi arendada, et järgmise ja ülejärgmise valla saetootjatestki mööda minna.
Riigisiseselt raha ühest taskust teise tõstmine ei loo väärtust juurde. Tegelikult suisa vastupidi, kuna vajajale-rohkem-raha-kätte-poliitika tulemusel sisetarbimine suureneb, siis kasvab ka Eesti väliskaubanduse defitsiit, sest tõuseb imporditavate toodete tarbimismaht.
Kuidas see on seotud maksudega? Väga otseselt: selline ümberjagamine toimub tänapäevases maailmas ju maksude ja sotsiaalsüsteemi kaudu. Maailm põhineb ettevõtlusel, mille käigus toimub areng, luuakse töökohti ja väärtust.
Riik kui teenus
Selleks et saaks eksisteerida praegune maailmakord, peab ettevõtlus mingi osa tuludest andma ühiskasutusse nimetusega riik. Selle osa eest ostab ettevõtja sisuliselt korrapidamis- ja haldusteenust, mis seisneb talle toimimiseks vajaliku ühiskonnakorralduse, infrastruktuuri ja hariduse korraldamises. Sellise teenuse teostamiseks on paraku riigil vaja võimu, sh ettevõtja enda üle. Nii et kuningas ei ole mitte klient, vaid teenusepakkuja, keda esindavad poliitikud ja ametnikud. Enamasti ei ole see probleem, kuna mõlemad on üksteisest suuresti sõltuvad ja teevad seetõttu koostööd, et teiste riikidega konkurentsis edukad olla.
Koostöö seisneb infovahetuses ja koos mõtlemises, muu hulgas arutlemises selle üle, kuidas ühiseid ressursse kõige mõistlikumalt kasutada. Vajadusel alandatakse teenustasu, et teenida tulevikus rohkem ja olla võimelised jagama rohkemat ka kodanikega. Paraku ei toimi see koostöö alati niimoodi. Näiteks Eestis.
Selleks et saaks eksisteerida praegune maailmakord, peab ettevõtlus mingi osa tuludest andma ühiskasutusse nimetusega riik.
Argus muutuda
Aja jooksul ilmnes aga kaks probleemi: esiteks, neid välisinvestoreid ei huvitanud sugugi, mida kohalikud ettevõtjad ja
Eesti riik olid kokku leppinud, ning nad ei jaotanud kasumit ja ei maksnud tulumaksu olenemata sellest, et neil läks hästi. Teiseks olid nad enamasti Põhjamaadest, st nad ei suutnud ka ise globaliseeruvas maailmas konkurentsis püsida, kuna n-ö headel aegadel, kui uus maailm oli veel lapsekingades, lubasid nad oma riigikorral sotsialismi kalduda. See tõi kaasa kõik eespool kirjeldatud tagajärjed ning elukorralduse, mida nad enam ülal pidada ei jõua. Samas ei saa nad sellest ka välja: kodanik ei luba, kuna ta on harjunud edukama naabrimehe varast osa saama.
Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et millenniumiaegne kokkulepe ei tööta – majandus on muutunud kapitalipõhisest tööjõupõhiseks ning ettevõtete jaotamata kasumi maksuvabastus olukorras, kus järjest kasvavad tööjõukulud on ebaproportsionaalselt kõrgelt maksustatud, enam majanduse arengut ei toeta. Võimu kaotanud erakond ei osanud muutunud olukorrale reageerida ning otsustas oma ebakindlust varjata klientidest eemaldumise, naeruvääristamise ja jõulise kõik-on- korras-kampaaniaga. Paraku tegid nad sedasama ka oma koalitsioonipartnerite suhtes, kellele see sugugi ei meeldinud. Seega, kui peamise opositsioonierakonna siseheitluste käigus Eesti „rahvavaenlane nr 1“ kõrvale tõrjuti, ei olnudki enam vaja seda alandamist välja kannatada ning kinga sai hoopis „suur poiss“ ise.
Kahetsusväärselt aga paistab, et uuel koalitsioonil on veel vähem aimu, mida teha, et majandus taas kasvama hakkaks. Jõuliselt tuldi välja loosungitega jämehäälestusest ning asuti kokkulepet klientidega ühepoolselt muutma. Seejuures ei ole paraku šablooniks võetud uue maailma riike, vaid turumajanduse konkurentsis juba pöördumatult kaotanud ja vaikselt pankrotti tüürivaid Põhjamaid. Kahtlemata on sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine oluline, aga mis sellest kasu on, kui me ei ole võimelised seda rahastama, sest ei suuda midagi eksportida? Riigisiseselt raha ühest taskust teise tõstmine ei loo väärtust juurde.
Tegelikult suisa vastupidi, kuna vajajale-rohkem-raha-kätte-poliitika tulemusel sisetarbimine suureneb, siis kasvab ka Eesti väliskaubanduse defitsiit, sest tõuseb imporditavate toodete tarbimismaht. Mitte ühtegi eksporti suurendavat maksumuudatust ei ole välja pakutud. Vastupidi, jõuliselt motiveeritakse raha väljaviimist Eestist – välisettevõtjatel vähendatakse kasumi maksustamise määra (et nad saaksid kasumi odavamalt välja viia) ning suurendatakse importkaupade tarbimist. Naabrid Lätist on oma kullasoone juba leidnud – see on Eesti aktsiisipoliitika, mis uue koalitsiooni plaanide kohaselt neile veelgi tulusamaks muutub.
Maksuloogika vastupidiseks
Meenutan Margaret Thatcheri ütlust: sotsialismi probleem on see, et teiste inimeste raha saab lõpuks otsa. Eestis on lisaks veel see probleem, et neil teistel inimestel ei ole ka raha. Uue koalitsiooni plaan on lühiajaliselt ümber jagada viimaseid veeringuid, selle asemel et soodustada eksporti ja kõrget lisandväärtust tootvate töökohtade loomist. Eesti peab pöörduma kapitali madala ja tööjõu kõrge maksustamise keskkonnalt vastupidisele mudelile. Tänapäeval ei loo väärtust enam kapital, vaid ajud (vt edukaid start-up’e, kes alustasid rahatult) ja soodustada tuleb seda, mis väärtust loob. Kuid selline poliitika ei too hääli. Olen aga täiesti kindel, et praegusel kursil kaovad hääled samamoodi, ent riigile vahepeal tekitatud kahju on korvamatu. Eesti-suguses riigis (ja võib-olla üldse kogu maailmas) sotsialismil pikka põlve ei ole!
