On igasügisene lepingute uuendamise aeg. Nii nagu igal aastal, on ka sel sügisel kirjastusettevõtete töölaual läbirääkimised kojukande hindade teemal Eesti Postiga.

Alustasime sel aastal juba varakult. Aasta alguses palusime korduvalt Eesti Postis audientsi , et rääkida kojukande tulevikust ja efektiivsusmeetoditest. Meie partneritel oli kohtumiseks aega raske leida ja asi jäi soiku. Kevadel siiski kohtusime Eesti Posti juhatuse esimehe Ansi Arumeele ja Eesti Posti postiäri valdkonna juhi Kaida Kauleriga. Meie kui Eesti juhtiva meediamaja ettepanek oli selge - iga-aastane kemplemine hinnatõusu üle ei päästa kirjastajaid ega ka Eesti Posti, sest surve kulude tõusule on liiga suur. Selleks, et veel aastaid jätkusuutlikult toimetada, on vaja muutusi - saame kõikide asjaosalistega (kirjastajad, Eesti Post, Ekspress Posti omanikud, Eesti Posti omanikud) kokku ning mõtleme koos, kuidas tagada Eesti inimeste ajalehtede kojukanne järgmistel aastatel.

Aeg läks, tuli suvi, tuli sügis. Probleemid kojukandega olid ilmsed, teenuse kvaliteet ei rahuldanud lehetellijaid. Oli piirkondi, kus lehed viidi kohale paaripäevase hilinemisega. Mure süvenes, aga ühtegi sammu lahenduse poole ei paistnud. Proovisime kirjastajatega ka läbi ministeeriumi läheneda - ehk mõtleme pikaajaliselt ja koos, kuidas kojukande turul edasi toimetada.

Tänase olukorra jätkudes kaotab lehelugeja. Kui kojukanne kallineb, siis kallineb lumepallina ka lehetellimus. Osa inimesi loobub hinnatõusu tõttu üldse oma tellimustest, mis tähendab, et kanderingide kulud jäävad samaks, kuid tulubaas väheneb. Ja nii igal aastal. Lõpuks on meil kanderingid ikka sama suured ja universaalposti teenuse riigitellimust tuleb täita, aga samal ajal oleme andnud hoogu perioodika tellimuste vähenemisele, mis tähendab sealhulgas Eesti Postile tulude vähenemist.

Paberajakirjaduse säilimine peab olema ka riigi huvi. Kõikidel Eesti elanikel ei ole ligipääsu digitaalsetele teenustele kas võimaluste puuduse või oskamatuse tõttu. Ajalehtedele juurdepääsu võimaldamine on riikliku regionaalpoliitika üks osa. See ei ole mugavus- või luksusteenus, mida kõrgelt maksustada. See on ainus võimalus teatud inimestele pääseda ligi tasakaalustatud ja sõltumata infole.

Seetõttu kordan veelkord: kirjastajatel on mõtteid ja ettepanekuid, kuidas edasi minna. Me vajame pikaajalist lahendust enne, kui oleme suutnud tappa perioodika kojukande. Vastasel juhul ei lõpeta paberajakirjandust see, et inimesed ei sooviks neid enam lugeda, vaid kojukandeteenuse krahh.