Elektri hinna saatus on segane

Aastal 2009 avab Eesti 35% oma elektriturust Delegatsiooni juht ei tea, mida toob kaasa liitumine EL-iga

Kuigi Eesti ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht, välisministeeriumi asekantsler Alar Streimann sulges 30. juulil, pärast kolm aastat kestnud läbirääkimisi, ajutiselt energeetikapeatüki, ei oska ta öelda, kas elekter kallineb või odavneb pärast 35% elektrituru avanemist aastal 2009.

“Need küsimused eeldavad põhjalikele analüüsidele toetuvaid vastuseid,” põikleb Streimann vastamisest kõrvale ja soovitab pöörduda energeetika töögrupi poole, mida juhib Einari Kisel, majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja kohusetäitja.

Hinna määrab inspektsioon. Streimann juhib tähelepanu sellele, et elektri hinna määrab energiainspektsioon, aga analüüse tuleks küsida majandusministeeriumist ja et mingi osa nendest võib olla ka ärisaladus.

Sõnastus “ajutiselt suletud” on Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhataja Hannes Rummu sõnul formaalse tähendusega, sest kui ei teki põhjust energeetikapeatükki uuesti avada, jääbki see suletuks.

“Elektrituru 35% avanemine 2008. aasta lõpus kodutarbijaid otseselt ei mõjuta,” on Eesti Energia kommunikatsioonijuht Erki Peegel veendunud. Pikemas perspektiivis mõjutavad tema sõnul elektri hinda investeeringud, mis tehakse Narva elektrijaamadesse ja elektrivõrkudesse.

Elektri hind tööstustarbijatele sõltub Peegli sõnul tarbitava elektri kogusest, sest ühtset hinda suurtarbijatele ei ole.

Ka Einari Kisel majandusministeeriumi energeetikaosakonnast ei julge veel prognoosida, mis juhtub tööstustarbijate elektrihinnaga turu avamisel, sest valdavalt on elektrituru avanud riikides hinnad kuni 5% langenud, kuid on ka riike, kus hinnad on samapalju tõusnud.

“Kuigi tehniliselt saaks peaaegu Eestisse osta elektrit Venemaalt, Lätist ja Leedust, on see seotud probleemidega,” ütles Kisel. Venemaa ei ole elektriturgu avanud. Kui riigid vastastikku elektriturgu ei ava, siis on EL reeglite järgi turu avanud liikmesriigil õigus rakendada meetmeid impordi tõkestamiseks, mida Eesti ka uue elektrituru seaduseelnõu alusel teeb.

Kisel selgitas, et Venemaa elektrijaamad ei pea täitma EL-is kehtivaid keskkonnanorme, mis omakorda annab õiguse Eestil sealse elektri eksporti piirata. Venemaa võib pakkuda elektrit suurtele tarbijaile hinnaga

1–1,8 eurosenti/kWh, kuid see on vaid elektri hind, mis ei sisalda ülekandevõrgu tasusid.

Läti saab Kiseli sõnul Eestisse müüa oma elektrit peamiselt kevadel, kui seal on suurveest tulenevalt võimalik toota elektrit rohkem, kui neil endil vaja läheb. Siiski on tegemist vaid ajaliselt ja koguseliselt piiratud müügivõimalusega.

Ignalinast elektrit ei saa. Leedu on suuteline eksportima Eestisse elektrit seni, kuni Ignalina tuumaelektrijaam töötab, märkis Kisel. Hiljemalt 2005 tuleb seal sulgeda esimene reaktor ja hiljemalt 2009 teine reaktor, pärast seda on Leedu suuteline elektrit tootma vaid oma koduturu vajaduste rahuldamiseks, aga tunduvalt kõrgema hinnaga kui praegu.

Seega on Leedu Kiseli arvates tulevikus Eestis toodetud elektrile potentsiaalne eksporditurg.

Leedu elektri hind võiks olla suurtarbijatele praegu umbes 1,5-2 eurosenti/kWh (jällegi vaid elektri hind), aga selle eksporti saab Eestisse piirata, sest Leedu hinnakujundus ei vasta ausa konkurentsi põhimõtetele.

Rohelise elektri hind sõltub Kiseli selgitusel praegu kodutarbija tariifist, tulevikus aga Narva elektrijaamade tootmishinnast. Otsest mõju on natuke raske hinnata: kui import suureneb, siis Narva jaamade toodang väheneb, mis tekitaks justkui surve tõsta hinda. Samas võimaldab see aga sulgeda Narva jaamade vanu plokke, mis vähendab püsikulutusi – see omakorda aga alandab hinda. Kumb mõju peale jääb, on täna pea et võimatu öelda.