Ema ja poja ühine firma: kus iganes tatt jäätub, seal me oleme
82-aastane Gert Boyle on loonud endale “kange mamma” maine, kes ei peatu millegi ees, testimaks oma vabaajarõivaste firma tooteid. Ettevõtte reklaamide staari kuvand on oluline komponent Columbia Sportswear Company edus, mis on viimase 36 aasta jooksul kasvanud eakast, kuid väiksest 800 000 dollarilise müügituluga perefirmast USA suusarõivaste turgu juhtivaks ettevõtteks. Reklaamid kujutavad firma juhatuse esimeest Boyle’i raudse matriarhina, kes surub alla oma poja, ettevõtte tegevjuhina töötava Timi.
Emast ja pojast koosnev meeskond on saavutanud edu hoolimata äridünastiatele iseloomulikest vastuoludest, sest mõlemad peavad rangelt kinni rollidest, mis juba varakult ära jagati.
Kindlad rollid
“Igasuguse sellist laadi suhte võtmeks on reeglite paikapanemine,” ütleb 57-aastane Tim Boyle. Tema tegeleb klientide, sisseostjate, kapitaliturgude ja ettevõtte üldise äriga, Gert Boyle’i rolliks aga on avalikud suhted ja ettevõtte maine edendamine.
Aastate vältel on nad oluliste äriotsuste langetamisel ka vastuollu sattunud, kuid alati suutnud oma vaidlused lahendada. “Vahel on raske mõnd vana ideed ühe vanaproua peast välja saada, kuid kui mulle midagi selgeks teha, jään ma harilikult nõusse,” räägib Gert Boyle. “Me ei ole kunagi pidanud vahekohtunikke kutsuma.”
Üks nende suurimaid lahkarvamusi tekkis 1980-ndate algul, mil Tim Boyle tahtis kulude kärpimiseks avada tootmisüksust Aasias. Gert Boyle esialgu tõrkus, sest ta tundis suurt osa Columbia õmblejannadest nime pidi ega tahtnud, et nood tööst ilma jääksid.
Ta pelgas ka, et Columbia ei suuda kaugelolevat vabrikut kontrollida ning arvas, et silt “Made in America” oleks eelistatav kirjale “Made in China”.
“Ma pärinen teisest ajastust ning mulle ei meeldinud näha, kuidas kodumaine tootmine riigist lahkub,” ütleb Gert Boyle. “Kuid meil ei olnud muud võimalust, sest meie konkurendid tegid seda.”
Tööelu ja pereelu
Truuna ettevõtte reklaamides kujutatud rollile sõnab Gert Boyle siiski, et ei lase pojal alati oma tahtmist saada. “Mõnikord jään vaidluses endale kindlaks ja näägutan piisavalt kaua ta kallal, kuni ta lõpuks teeb, mida tahan,” räägib ta.
Teine võti harmooniliseks töösuhteks on tema sõnul perekondlik vaba aja veetmine. “Me ei räägi peale tööd äriasjadest. Me sööme,” ütleb Gert Boyle. “Ühe elu peab teisest eraldama.”
Kuid see oli pea võimatu, kui ta koos pojaga 1970. aastal firma ohjad üle võttis. Seni juhtis Columbiat Neal Boyle, Timi isa ja Gerti mees. Kui ta ootamatult südameataki tagajärjel suri, pidid ema ja poeg hakkama rabelema, et juhtida äri, millest nad midagi ei teadnud. Tollal oli Gert Boyle kolme lapsega koduperenaine, Tim Boyle aga õppis ülikoolis viimasel kursusel. Gert Boyle’i vanemate 1938. aastal asutatud ettevõte, mis algselt Columbia Hat Factory nime kandis, oli neile üpris tume maa.
Gert Boyle võrdleb esimesi kuid Columbia juhina Alfred Hitchcocki filmiga “Linnud”. “Mina seisin keskel ja linnud ründasid mind, sest ma ei teadnud, mida teen,” ütleb ta.
Väljakutse muutis heidutavamaks asjaolu, et ta oli naine tööstusharus, kus domineerisid meesjuhid, lisab ta. Ta meenutab ühe ärimehe telefonikõnet, kes soovis rääkida ettevõtte presidendiga. “Ma vastasin “kuulen”, mille peale tema kostis “aga te olete naine”, millele vastasin “teate, ma märkasin seda, kui hommikul tõusin”.”
Esimestel päevadel kulus Boyle’idel suurem osa ajast püüetele veenda tarnijaid, et ettevõte on heades kätes. Kuid tarnija tarnija järel tühistas oma saadetised, kartes, et nad ei suuda arveid tasuda. 1971. aasta lõpuks oli Columbia käive langenud 600 000 dollarile ja võlad kasvasid. “Me palkasime valesid inimesi ja esialgu kuulasime valede inimeste nõuandeid,” ütleb Gert Boyle.
Duo sai abi pankuritelt, kes nõustusid Columbia krediiti suurendama. Nad vallandasid mitu kauaaegset Columbia töötajat ning võtsid ettevõtte tegevuse parandamiseks appi mitteformaalse erineva taustaga nõunike kogu. Üks nende mentoreid oli Nike’i juhtivtöötaja, keda tutvustas neile ühine pankur, teine eduka perefirma omanik.
Gore-Texi läbimurre
Selle tulemusel loobus Columbia sadadest toodetest, et keskenduda neile, mis olid ettevõttele ainuomased, ning hakkas valmistama allhanget teistele spordirõivaste firmadele. Neist lepingutest saadud tulu aitas Boyle’idel püsima jääda.
Columbiast sai 1975. aastal esimene firma, kes lõi jope, kasutades innovatiivset materjali Gore-Tex, mis laseb küll läbi õhku, aga mitte vett, ning mis on kujunenud tänase õitsva vabaajarõivaste turu mitme toote võtmekomponendiks.
Gore-Tex palus Columbial oma materjali testida ning ettevõte oli tehnoloogiast sedavõrd vaimustuses, et hakkas seda kasutama. Kaks aastat hiljem lähenes Columbia käive 1,5 miljonile dollarile ning firma oli maksnud tagasi 150 000 dollarilise laenu föderaalvalitsuse väikeettevõtete administratsioonile, mis oli raskematel aegadel rahaliseks õlekõrreks.
Gore-Texi juhtum illustreerib, kuidas ettevõte on saavutanud edu osaliselt tänu uute materjalitehnoloogiate ja innovatiivse disaini kasutamisele. Teine verstapost möödus aastal 1986, mil Columbia esitles Bugaboo parkat, mille tõmblukuga kinnitatud voodrit võis eraldi fliisina kanda. Toode oli loodud suusatajatele, kuid selle juured ulatusid firma algupärase jahiparkani, millel oli eraldi pealisosa ja vooder. Columbia märkas võimalust: suusatajad vajasid rajal ja raja kõrval mitut rõivakihti.
“See jakk suurendas meie mastaapi,” ütleb Tim Boyle. “Enne seda ei olnud meil ühtegi rõivast, mida oleks müüdud üle 10 000–12 000. Bugabood müüdi esimesel aastal 35 000.” Nüüdseks on seda müüdud üle viie miljoni.
1998. aastal läks Columbia börsile. Perekond Boyle säilitab umbes 63 protsenti aktsiatest. “Börsiettevõtteks saamine tegi meie jaoks elu lihtsamaks, sest kõik on läbipaistev ja me saame oma töötajatega otsekoheselt rääkida,” ütleb Tim Boyle.
Otsekohesus iseloomustab ka Columbia suhteid klientidega. Nagu üks ettevõtte trükireklaame kinnitab: “Kus iganes tatt jäätub, seal me oleme.”
Copyright The Financial Times Limited 2006. Tõlkis Erik Aru
