Paaveli sõnul oli esimene viga see, et metssigade arv lasti käest. Seda oleks pidanud väga oluliselt piirama. Kui aga kriis kätte jõudis, siis telliti ootamatult põleti, järgnesid teised väga imelikud sammud.

„See (põleti-toim) on nii väike ning sellega saab hävitada väga vähe sigu. Meil ei ole 500-700 seaga sigalat. Põhiliselt on meil farmides 2000-10 000 siga ja siis ei ole selle põletiga midagi teha. Arutasime Vireenis, et seda ei ole otstarbekas osta, aga ühel hetkel oli see kohal," rääkis Paavel.

Lisaks olid Vireeni spetsialistid seda meelt, et ühtegi searümpa ei tohiks transportida. Variandid on kas kohapeal maha matta või põletada. Igasugune vedu on inimese poolt katku levikule kaasa aitamine.

„Siis aga tuli juba sõnum, et tellitakse konteinerid. Saime teada, et plaanis on teha mitukümmend sõitu. Samas ei tea ma siiani, kuidas see transport välja näeb. Kui puhas ja kontrollitud see on. Lisaks on see ka kallis lõbu."

Üldiselt on Paavel kindel, et riigil ei ole mingit plaani, kuidas olukorraga toime tulla. Leedu kogemus näitas, et sigu niisama matta on vale.

„Need, kes elussigadega tegelenud on teavad rääkida, et laipa mattes kasvab selle kubatuur kahe-kolme päevaga kaks korda. Need hakkavad paisuma. Sead oleks tulnud lahti lõigata. Pilt oleks palju ilusam olnud. Ei oleks olnud ju paha uurida, mis leedukatel halvasti läks."

Paavel naerab, et nüüd on veel võetud vastu otsus, et matta üldse ei tohi. See on aga täiesti kummaline. Kohe oleks pidanud olemas olema plaan, et kui jamaks läheb, siis peab olema matmiskoht farmi lähedal. „See ei ole nii suur kuritegu, kui sigu läbi Eesti vedada."

Paavel ei mõista, miks peab ühes farmis kõik sead korraga tapma. On ju paljud sigalad selliselt ehitatud, et tappa saaks osade kaupa. Siis oleks ka matmiseks rohkem aega. Sa ei pea tuhandeid sigu kahe päeva jooksul matma vaid saad kogu protsessi läbi viia mitme nädala jooskul.