Energiasääst ei lahenda globaalset energiakriisi


Energiaprobleemi lahendab algav uus tehnoloogiabuum, mitte säästmine.

 "Probleemi ei lahendata seda konserveerides," ütles Robert Metcalfe, üks interneti leiutajaid, hiljutisel energiakonverentsil. Üha kasvav energiatarbimine viib lähemale ka lahendusele - see paneb poliitikud, rohelised, teadlased, julgeoleku üle muretsejad ja ärimehed vaatama ühes suunas. Metcalfe lisab, et lahendus(ed) ja innovatsioon tulevad Ameerikast.

Globaalne energiaturg

Praegu on energiaallikad veel needsamad, mis nad olid 40 aastat tagasi.

Rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) avaldatud arvud näitavad, et ainukene

pohimotteline muudatus on nafta(oli) suhteline vähenemine ja tuumaenergia

osakaalu suurenemine. Järjestus ise on järgmine: oli, maagaas, süsi, aatomi-

ja hüdroenergia. Ja sona "muud" alla käivad statistilises pirukas nii päike,

tuul kui ka geotermaal - kokku 0,5% maailma energiatootmisest.

The Economist vottis hiljuti kätte ja käis alternatiivenergia teema otsast

otsani läbi. Ajakirja teadustoimetaja Geoffrey Carri sonul seisab maailm uue

tehnoloogiabuumi lävel, mille sisuks on üleminek traditsiooniliselt

energialt taastuvale energiale.

Praegu liiguvad äärealast peaareenile kolm alternatiivi: tuul, päike ja

Seotud lood:

biokütus. Seda on näha isegi Eestis. Päikest siin küll pole, kuid arenduses

on kümneid tuulepargiprojekte. Mais tööd alustanud Paldiski biokütusetehase

käive on paari kuuga liginenud juba 250 miljonile kroonile. "Selles äris

tulevad suured mahud kergelt," ütleb Biodiesel Paldiski juhataja Aigar

Ojaots "Tonn biodiislikütust maksab umbes 1000 eurot."

Ülejäänud variandid jäävad The Economisti arvates kas marginaalseks voi

ulmeks. Fusioon on juba viimased 60 aastat kohe-kohe saabumas ja jääb sinna

ka edaspidi. Tousud ja moonad on energiatootmises tühised. Laineenergia

kasutamine on lihtsalt kaudsem viis tuult ekspluateerida.

Energiavallas alanud tehnoloogiabuum kestab aastakümneid, usub Geoffrey

Carr. Elekter on ikka elekter, tulgu see tuulikust voi söepoletamisest. Voib

rahumeeli väita, et ka 50 aasta pärast töötavad söeelektrijaamad, autod

tangivad bensiini ja gaasiga köetakse maju.

Globaalse energiaturu suurus on kuus triljonit dollarit aastas, s.o

kümnendik maailmamajandusest. Praegu tarbitakse elektrit umbes 15 teravatti

aastas, 2050. aastal juba 30 teravatti. See on planeedi suurim tööstusharu.

Toetus tulevikuenergiale

Nii suur turg tähendab küll muudatuse aeglust, kuid pakub samal ajal tohutul hulgal nišivoimalusi, kus raha teha ja ennast toestada. Näiteks Elon Muski, ühe PayPali asutaja karjäär on tüüpiline dotcom'i edulugu, mille loogiline

lopp oli firma müümine eBay-le 1,5 miljardi dollari eest. Tänapäeval arendab Musk elektri joul töötavat supersportautot. Tesla märgi all toodetavaid

masinaid saab osta umbes miljoni krooni eest. Esimesel 120-l Tesla auto

tellijal on varandust keskmiselt miljard dollarit.

Google'i asutajad Larry Page ja Sergei Brin rahastavad firma heategevusharu Google.org, mille pohieesmärk on teha taastuvenergia reaalselt odavamaks kui söepoletamine. Nende projekte voib vaadata leheküljelt www.google.org.

Ka Sun Microsystemsi üks kaasasutajaid töötab praegu riskikapitalistina

taastuvenergia suunal. Isegi vanameister Richard Branson on kokku pannud Virgin Green Fundi, mis pumpab raha rohelise energia projektidesse.

Kümneid kordi väiksemal skaalal voib näiteid leida ka Eestist. Hannes Tamjärv ja Jüri Mois tegid raha panganduses ja investeerivad nüüd tuult elektri tegemisse. See ei ole heategevus ega ka riskikapitalism. Vähemalt tuule ja biokütuse puhul on see juba reaalne äri, mitte raha poletamine.

Ahjaa, tuumaenergiast pole siiani üldse juttu teinud. Aga sellega on asi lihtne: tehnoloogia on olemas, ohku ei saastata, kuid imago on halb.