Enn Kunila: geneetiliselt muudetud toiduaineid ootab suur tulevik
Kaubamaja sai kokkusaamiseks valitud juhuslikult. Lihtsalt hea lähedal käia, asub ju Eesti ühe tuntuma investeerimisfirma NG Investeeringud peakontor, mille üks omanikke on Kunila koos Jüri Käo ja Andres Järvinguga, kohe samas üle tee.
•• Kas olete selline patriootlik omanik, et käite ostmas ainult Kaubamaja või Selveri toiduletist? (Kunila on üks Tallinna Kaubamaja ja Selveri suuromanikke – toim.)
Päris nii see asi pole. Võin öelda, et käin ka näiteks Stockmannis. Sealne gourmet-osakond on Tallinna parim. Samas, ühtegi puhast gourmet-toidu kauplust Tallinnas polegi. Riias aga juba näiteks on.
•• Mis asi on Eesti toit? Kust läheb piir, et saame rääkida Eesti toidust? Võtame näiteks Talutera leiva (oleme parajasti toiduosakonna leiva- ja saialettide vahel – M.S.). Leiburi logo on suurelt peal, aga tehtud on see hoopis Leedus.
Seda küll, aga tarbija petmist siiski ei ole. Tootjamaa on siin selgelt kirjas. (Väikese otsimise peale leiamegi pisikeses kribukirjas märke Vilniuse leivatehase kohta – M.S.) Ma ütleks hoopis, et kõige tähtsam on kvaliteet. Eesti inimene ei osta Eesti toitu sellepärast, et see on siin tehtud. Ta ostab ikkagi sellepärast, et Eesti toit on kvaliteetne. Piir Eesti toidu ja mitte Eesti toidu vahel ongi ähmane.
•• Ega ma ei kritiseerigi. Eesti toidutööstusel läheb ju tegelikult hästi...
Lähebki hästi. Maine on hea. Ja kas või siinsamas toiduosakonnas on 70% pärit Eesti tootjatelt. Kõike ei saagi Eestis teha. Vahel kerkib probleem, et tooraine pole Eesti päritolu. Võtame näiteks Kalevi sˇokolaadi. On selge, et kakaouba Eestis ei kasva ega hakka ka kunagi kasvama. Ometi teavad Kalevi sˇokolaadi peaaegu kõik eestimaalased. Eesti kogemus, Eesti retseptid ja Eesti töö. Teinekord on tootja jaoks probleem ka Eesti tooraine kvaliteediga, mistõttu eelistatakse importi.
•• Rääkides kvaliteedist ja Eesti toidust kasutan juhust, et küsida, mis on juhtunud meie viineritega. Vanasti olid nad maitsvad, kuid nüüd on parajad plönnid.
Kuid siin on toimunud Euroopaga standardiseerimine...
•• Standariseerimine siis allapoole?
Nii öelda ei saa. Nähtavasti on toimunud kvaliteedi ja maitse ühtlustamine teiste Euroopa Liidu tootjatega. Lõpuks tuleb ikkagi vaadata kvaliteedi ning hinna suhtet ja mida tarbija arvab. Samas on Eesti viinerid näiteks hea ekspordiartikkel.
•• Maailmas räägitakse palju geneetiliselt muundatud (GMO – toim) toiduainetest, täpsemalt siis toidutoormest. Eestis ei huvita see teema vist kedagi?
Ega need asjad Eestis ja ka toiduliidus erilise kõne all pole. Euroopa Liidu liikmena järgime vastavaid õigusakte. Samas tuleks neist küsimustest kindlasti rohkem rääkida. Mina ise GMO teemat ei karda. Me räägime teaduse arengust. Isiklikult olen kindel, et sellel on suur tulevik.
•• Veel üks Euroopas väga populaarne teema on põllumajandusloomade kohtlemine. Eriti palju on juttu sigalatest ja kanalatest – kui palju loomadel seal ikka ruumi on ja kui hästi või halvasti neid koheldakse. Näiteks suurkanalad, kus kanad elavad üksteise seljas, tulesid kustutatakse ja pannakse põlema, et rohkem munetaks. Lindudel pole ruumi liikuda, nii et paljud on jalutud ja vaevu ukerdavad maas ringi. Kuidas selle asjaga Eestis lood on?
Esiteks on täiesti kindel, et kõik meie tootjad järgivad euronorme. Mingeid kõrvalekaldeid siin olla ei tohiks.
•• Ma ei kahtlegi, et norme järgitakse. Loomaaktivistid ütlevad pigem, et normid pole piisavad. Te isegi peate ühelt poolt esindama tootjaid, aga teisalt olete tarbija. On see teile tähtis, kuidas lauale jõudvaid loomi on varem koheldud?
Muidugi on see mulle tarbijana tähtis. Aga siin on üks nüanss, mida tuleb arvestada – lõpuks otsustab hind. (Kunila võtab riiulist Talleggi munakarbi ja näitab kirja, mis ütleb, et tegemist on puurikanade munadega – M.S.) Näete, see on nõutav, et tarbija teaks, kuidas loomi on peetud. Kui aga rääkida vabades tingimustes peetavatest kanadest, mida eelistavad loomakaitsjad, siis nende puhul tuleks ka munade ja liha hind palju-palju kõrgem. Ma olen nõus, et tendents liigub sinnapoole, kuid praegu on absoluutselt võimatu, et vabakanala meetodil suudetaks toota piisavas koguses ja sobiva hinnaga mune. Heal juhul võib see proportsioon kunagi tulla 20/80 kanti.
•• Mis on toiduliidu jaoks kõige tähtsamad teemad?
Eksport. Eesti tootjate jaoks on välisturg ülioluline. Väiksemate ja keskmise suurusega tootjate aitamine. Siin ootavad tootjad suuremat abi turu-uuringute tegemiseks, rahvusvahelistel messidel osalemiseks, koolituste jaoks.
•• Rääkigem väikestest tootjatest. Käisin eelmisel aastal Richterite Meiereis. Pisike ettevõte Tartumaal. Teevad Parmesani, mis on väga-väga hea. Aga nägin ka ise, et nad on parajas hädas: kuidas müüa, kuidas pakendada, kuidas turustada?
Samad probleemid on paljudel väiketootjatel. Üks toode on tervik: tootmine, pakend, müük. Neil aga ei jätku tihtipeale kõigi asjade jaoks jõudu. Vahendeid pole piisavalt tootearenduseks ja kaubamärgi ülestöötamiseks. Siinkohal oleks oluline riiklik tugi. Väiksemate tootjate jaoks võiks riik ja toiduliit olla partneriteks. Tahamegi muuta toiduliitu laiemapõhjaliseks ja kaasata töösse ka uusi liikmeid.
Eesti toit
Enn Kunila
•• Enn Kunila on sellest kevadest uus Eesti toiduliidu esimees. Kunila on koos Jüri Käo ja Andres Järvinguga Eesti ühe tuntuma investeerimisfirma NG Invest suuromanik. NG kaudu kontrollitakse Tallinna Kaubamaja, Livikot, Normat, Selverit, Kitmani, Balbiinot, tegeletakse kinnisvaraäriga.
•• Ainukesed toiduained, millest Kunila toiduliidu juhina rääkida ei taha, ongi Liviko ja Balbiino toodang. “Jätame need jutud teiseks korraks,” keeldub Kunila viisakalt, kuid kindlalt.
•• Toiduainetööstus on Eesti suurim töötleva tööstuse haru. Ettevõtteid on kokku ligi 450 ja tööd antakse umbes 17 300 inimesele. Toiduliit tegeleb Eesti toidu propageerimisega. Juba 13. korda toimus sellel aastal parima toiduaine konkurss, mille seekordne võitja oli Mumuu funktsionaalne kirsidessert. Parima toiduaine valimisel hakatakse korraldama ka piirkondlikke konkursse.
Eesti toiduainetööstus
2006, mld kr
•• Kogumüük: 14,9
•• Eksport: 4,1
