Enn Teimann: rahareformi saab võrrelda valimistega
1991. aasta märtsis oli moodustatud rahareformi komitee, kuhu kuulusid Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas. Septembris 1991 nimetati Eesti Panga presidendiks Siim Kallas, kes seadis eesmärgiks korraldada rahareform hiljemalt 1992. aasta esimesel poolaastal. Ta kutsus endale appi Enn Teimanni, kes nimetati olematu rahareformi komitee büroo juhatajaks. Kolm päeva, 20.–22. juunini 1992, töötas tema alluvuses 16 200 inimest.
Teimann meenutab, et reformiga kokku puutuvad inimesed olid justkui vandenõulased, kes said reformi kiire korraldamise eesmärgil kokku tihti ka laupäeval ja pühapäeval.
•• Millal kroonid Eestisse jõudsid ja kus neid hoiustati?
Tulid 6. aprillil ja üsna avalikult – mitte ükski ajakirjanik ei saanud midagi teada. Alles siis, kui viimane soomusmasin sõitis Sakala väravast sisse, tuues Lasnamäelt kroone, küsiti, kas veeti kroone. Tegelikult liikusid enne seda parempoolsete roolidega suured treilerid sadamast K-komando saatel ja suurte vilkuritega Suur-Sõjamäe tänavale, kus tol ajal oli meie inkassatsioonivalitsus. Need olid lihtsalt nii suured autod, et nad ei keeranud Eesti Panga Sakala tänava väravast pangahoovi sisse. Ja seejärel vedasid Soome ja Rootsi pankadest laenatud soomusautod raha Sakala tänavale.
•• Kuidas selgus rahavahetuse korralduslik pool?
Komitee andis mulle kolm päeva aega, seejärel pidin juba ette kandma, kuidas protseduurid käivad, kus vahetatakse, kes teeb, kuidas toimib logistika ja kõik muu. Kellelgi polnud tegelikkuses aimugi, kuidas seda korraldada. Ja siis sähvatas kellelgi, et “teeks nagu valimised või…”. See oli hea mõte. Läksin Kadriorgu ja küsisin kantseleist valimiste korraldamise määrusi. Seal oli kõik kirjas: valimisjaoskond, ringkonnakomisjon… mis iganes! Võtsin selle määruse ja vahetasin muudkui sõnu: valimiskomisjon – rahavahetuspunkt, ringkonnakomisjon – harupank jne.
Alguses mõtlesime tõsiselt, et hommikul kuulutame rahavahetuse välja ning anname need kroonid rahvale ühe päevaga kätte ja kogu lugu. Aga siis tegime eksperimendi – panime tööle katse-rahavahetuspunkti. See oli mais. Kohal olid rahavahetajad ja inimesed, kes vahetasid raha tinglikult. Kupüürid anti kätte ja stopperiga võtsime aega, kaua üht inimest teenindatakse. Jõudsime järeldusele, et alla kolme päeva ei ole füüsiliselt või-malik raha vahetada. 70% ajast võttis Vene rublade lugemine. Meil oli vaja hankida 12 000 kotti, sest ühte mahtus 200 000–300 000 rubla. Saime mingid tsiviilkaitsekotid.
•• Millal selgus rahareformi kuupäev?
17. juunil teatati, et 20-ndal toimub reform. Eks targad inimesed suutsid tegelikult välja arvutada, et see on ainuke päev enne jaanipäeva, kui seda on võimalik alustada. Et enne puhkuseaega asi ära teha. Aga Siim Kallas oli Jaak Allikuga juba maikuus kokku leppinud, et Viljandi Ugalas toimub 22. juunil krooni taaskehtestamise ball! Kuid ega kroonile ülemineku kuupäev polnud ju viimase hetkeni kindel. IMF soovitas tungivalt korraldada reform sügisel.
•• Kes määras kindlaks vahetatava summa?
Ma läksin Toompeale dokumendiga, kus oli näiteks rahavahetussummaks 1000 rubla, kuid Tiit Vähi kabinetis muudeti see 1500 rublaks. See oli konsensuslik otsus. Sama päeva õhtul loeti see dokument ette “Aktuaalses kaameras”.
•• Kuidas sai Eesti metsast krooni tagatis?
23. jaanuaril 1992 võttis Eesti Vabariigi ülemnõukogu vastu otsuse moodustada Eesti Vabariigi valuutareserv. Riigimetsast eraldati spetsiaalsed raielangid, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 150 miljonit Ameerika dollarit. Kokku 4 miljonit tihumeetrit metsa, mis paiknes 25 000–30 000 hektaril. Vabariigi metsade tagavarast moodustas see 1,5%.
•• Miks pensionärid oma säästud kaotasid?
Ega need säästud nii väga kadunud kusagile. Peamiselt kadus nende pensionäride raha, kes ei hoidnud oma raha hoiukassas. Mu lihase onu poeg, kes elas Keilas, rääkis, kuidas nad ajasid pärast reformi kaks või kolm kartulikotitäit rublasid ahju. Ka neile ütlesin juba ammu enne rahareformi, et viigu raha hoiupanka, kuid kes siis mind uskus.
•• Enne krooni tulekut kasutati Tartus maksmisel ka ajutisi talonge. Kui kaua see niinimetatud Tartu raha käibel oli?
Maksetšeki ühel küljel oli raha väärtus – kas 25, 50 või 100 rubla. Ja teisel pool kiri “Na 2-h razovoe pitanie – obed, zavtrak” (kahe toidukorra talong – lõuna, hommikusöök). Neid talonge kasutati, kuna nad olid trükitud vesimärgiga paberile. Eesti Pank keelas selle väga karmilt ära – need “rublad” ringlesid umbes ühe kuu.
