CSFB esitas juba USA Kongressi juurdluskomisjonile dokumendid, mis on seotud panga ja pankrotistunud kompanii vaheliste suhetega. Kongress püüab saada informatsiooni ka teistelt Wall Streedi firmadelt, kes nii või teisiti on seotud Enroniga.

Financial Timesi andmetel usaldas Enron bilasiväliste firmade loomise eelkõige CSFB pankurite meeskonnale. See meeskond oli investeerimispanga Donaldson Lufkin & Jenrette (DLJ) osa, mis 2000.a. omandati CSFB poolt.

Enroni arvestused näitavad, et kompanii maksis 2000 aastal pankadele üle 250 mln dollari. DLJ ja CSFB olid nende 6 panga hulgas, mis said igaüks üle 20 mln dollari.

CFSB meeskond töötas tihedas koostöös grupiga, mis töötas välja bilansiväliseid struktuure, kuhu “riputati” Enroni kahjumit toovad aktivad. Grupi tööd juhtis endine Enroni finantsdirektor Andrew Fastow.

CFSB väidab, et kõik firmad, mille loomise kallal töötasid panga esindajad, on absoluutselt seaduslikult. Struktuurid pidid aitama Enronile kapitali juurde meelitada. Lisaks sellele, kriipsutab pank alla, et kõiki stuktuure kontrollisid kõrvalised juristid ja audiitorid, samuti reitinguagentuurid.

Endised Enroni kaastöölised väidavad, et üks pankurite meeskonna juhte Laurence Nath töötas mitu kuud Houstonis koos Fastow ja raamatupidajate grupiga. Nad lõid firmad Osprey, Marlin ja Firefly, millele kuulusid aktivad summas üle 4 mld dollari. Nagu hiljem selgus, oli suur osa neist aktivatest mittetulutoovad.

Marlin ja Osprey kasutasid Enroni aktivaid suurte krediidireitingute saamiseks ja investorite ligimeelitamiseks. Kui noteeringud hakkasid alla minema, nõuti Enronilt täiendavaid aktsiaid. Juurdlus arvab, et just need nõudmised viisid omal ajal kartuste tõusuni, et Enroni aktsiate langus viib kompanii pankrotti.

CSFB teadaandes öeldakse, et Enroni juhtkond teadis nende struktuuride loomisest, mille kallal nad töötasid ja mõistis nende eesmärki. Enroni aktsiate kasutamise mehhanismid olid teada ka laiemale ringile.