Neljapäeval otsustab valitsus selle üle, kas jätkata riigi eriplaneeringuga või see katkestada. Erik Puura on kogu protsessi lähedalt jälginud ja ta on arvamusel, et see on olnud tervele riigile hea õppetund. Selgeks on saanud, mis asi on eriplaneering ning millal seda mitte kasutada.

„Mina hindan, et sellise objekti puhul nagu rafineerimistehas, mida planeeritakse vägagi inimtihedasse piirkonda, ei ole riigi eriplaneering õige meetod. Oleme riigina nüüd õppetunni kätte saanud," kommenteeris Puura Ärilehele.

Puura sõnul ei tea ta loomulikult, mis on kirjas Est-Fori äriplaanis, kuid võtmeküsimus on see, kas mõnda teise kohta tehase ehitamine oleks Tartumaale planeeritavast vähem kasulikum või ei oleks see üldse kasumlik. „Kus on siin avalik teadmine? Mida tähendab, et muu Eesti ei ole huvipakkuv? Seda peaks riik hindama."

Tabivere lahenduse kohta ütleb Puura otse, et ühes korralikus riigis ei pidanuks need asjad üldse nii minema. Majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte oleks pidanud vaatama korraga ja kõikides võimalikes asukohtades. „Väidan, et sel juhul oleks praegune konflikti tasand olnud olemata. Riigil oleks olnud võimalus vaagida kõiki plusse ja miinuseid Pärnu, Tartu ja Narva jõe kandi osas. Mina puutusin keskkonnamõjude hindamisega kokku juba 1992. aastal Manchesteri Ülikoolis õppides. Seal oli elementaarne reegel, et vaadatakse eri piirkondi riigis tervikuna," tõi Puura välja.

Erik Puura ütleb ka, et kuidagi sümptomaatiline oli ka see, et rafineerimistehase planeerimiskomisjoni ei kaasatud tema teada ühtegi Tartumaalast. Samas ütleb ta, et ka rahva arvamusavaldused on läinud üle võlli.

„Kõik see algas valesti. Kui nüüd valitsus enne valimisi otsustab selles kartuses, et probleemi üles jäämise korral kaotavad nad teistele hääli, siis lõppeb kogu asi samuti valesti. Võib-olla see ongi hea ja õige. Valesti alanud asjadega on alati see probleem, et neid on väga raske õigesti lõpetada," naeris ta.

Aga mis siis oleks õige?

Puura ei oska soovitada, kuidas praegu tekkinud emotsioone maha võtta, nullist alustada. Kuidas valgustustegevusega peale hakata. Ta nendib, et avalikkuses ei ole just liiga palju tõepärast infot, selle kohta, millised on reaalsed mõjud. Need on oletuslikud. Arendajatele endile peaks aga info teada olema.

Ta toob välja kaks fakti. Esiteks, et Emajõkke ei jõua tehasest puhas vesi vaid 700-800 liitrit sekundis paisatakse sinna klassilt "väga halba" vett. Teine fakt on see, et kui Emajõe tase langeks väga madalale, mida on ajaloos juhtunud, siis tuleks tehas seisma panna, et see jõe elu ei rikuks. Need teadmised teevad teda ärevaks. Rohkem tal aga infot ei ole ja teha tuleks kompleksuuringuid. Peipsi kohta väidavad ökoloogid, et iga fosfori lisakoormus on halb. Kinni kasvanud Pihkva järve saatusest peaksime õppima.

Kuulamise probleem

„Ma ei ole näinud ühtegi teist küsimust, kus inimesed oleks nii polariseerunud. Raadio jutusaadetes on neli paari - kaks on pooldaval seisukohal koos kõikide argumentidega, millest osad ei ole õiged. Teised kaks paari on tehase vastu koos kõikide argumentidega, millest kõik ei ole õiged. Meedia roll on väga oluline. Müüvad rõhuvalt äärmuslikud lood. Selliste võitlustega ei jõua me siin väikeses Eestis ühiste tulemusteni. Me ei kuula teineteist," kurtis Puura.

Arendusprorektor ütleb, et kogu selle ahela põhjus on riigi eriplaneering ja võimalus sellega kohalikust kogukonnast üle sõita. Poliitikute intonatsioon on siin alles viimase kuu ajaga muutunud. Enne öeldi, et las kohalikud arvavad mida tahavad, uuringud näitavad, mis on tegelikkus. Siin toob ta sisse veel ühe olulise tahu. Uuringud ei ütle, millised on taluvuspiirid.

„Uuringutest tulevad ettepanekud, et selline koormus võiks tulla. Kes on see Jumal taevas, kes siis ütleb, et millised on taluvuspiirid? Võtame Tartu ääreala või mõne asula. Kes ütleb neile ja mille alusel, et nad peavad aeg-ajalt kannatama sellise haisu käes? Millised on Eesti metsanduse taluvuspiirid? Millised on maanteede taluvuspiirid? Millised on Emajõe ja Peipsi järve reostuskoormuse piirid? Teadlasedki jäävad siin eriarvamusele," ütles Puura ja lisas, et kõiki neid küsimusi saaks arutada, kui ei oleks sellist katastroofilist lõhestumist.

Erik Puura on puidurafineerimistehast puudutavate uuringute alase ülikoolide vahelise koostöö koordineerimiseks loodud kolmeliikmelise grupi liige.

Jaan Kers: Eesti võiks saada ka ägedaks biomajanduse riigiks

Teine sama grupi liige on Jaan Kers, kes on Tallinna Tehnikaülikooli puidutehnoloogia professor.

Tal on kahju, et on loodud selline ärev ja pingeid kruviv õhustik, mis mõistlikku arutelu ei soodusta. Pinged ja ärevus tuleks maha võtta. Praegu on tema sõnul unikaalne olukord, kus ettevõte soovib tehase projekti avalikult arutada ning kaasata kõiki ülikoole uurimistööd tegema, et leida koos lahendused keerulistele küsimustele.

„Seda positiivset algatust püütakse aga praegu juba eos seisma panna. Teadlaste poolt tuleks uurida kõiki kavandatatava tehasega seotud tehnoloogia-, keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikke aspekte. Ilma uurimiseta ei ole võimalik midagi mõistlikku otsustada. Meil on vaja asendada saastav ja süsinikku emiteeriv fossiilsel toormel põhinev majandus bioressurssidest valmistatavate toodetega. See on suur väljakutse kõigile. Eesti on väga hea IT riik, aga me võiksime saada ka ägedaks biomajanduse riigiks," kommenteeris Kers.