Erkki Raasuke: mind teeb kohutavalt murelikuks üha süvenev sahkerdamine
•• Mis juhtub Eesti majandusega järgmise paari-kolme, aga miks mitte ka järgmise 15 aasta jooksul?
Alustuseks ütlen, et ma ei tee ennustusi. See, millest räägin, on eeldused, mille põhjal teeme ärilisi otsuseid ja mis on meie enda tarbeks.
Pikaajaline foon on väga positiivne, aga praegu on Eesti majandus ülekuumenenud. Hoiame pöidlad pihus, et langemine 6–8% suuruse majanduskasvu peale tuleks pehmelt.
•• See jääb ikkagi üsna umbmääraseks. Küsin konkreetselt, kas lähema 2–3 aasta jooksul toimub järsk korrektsioon alla 0%-se kasvu juurde?
Pigem ei. Aga oht suureneb.
•• Mida see täpsemalt tähendab?
Eeldame hetkel veel, et toimub pehme maandumine 6–8 protsendi juurde, mis peaks olema jätkusuutlik kasv. Kui seda järgmise 12–15 kuu jooksul ei juhtu, siis on risk järsuks korrektsiooniks nii suur, et seda peaks tegevuste planeerimisel reaalselt arvestama.
•• Millest see langus võiks alata, mingist sentimendi muutusest?
Sentimendist ta enamasti algabki. Kui Ungaris oli valitsuskriis, siis helistati Londonist ja küsiti meilt, mis seal teie kandis toimub. See on lihtsalt näide, kuidas finantspealinnadest asju nähakse. Väidan ka seda, et kui Eesti pangad ei kuuluks Põhjamaade pankadele, siis me ei saaks ligilähedaseltki samas mahus ja sama odavat raha sisse laenata kui hetkel võimalik.
•• Aga praegu teevad vanad head usaldusväärsed rootslased meie eest selle raha toomise ära...
Täpselt. Aga ühel hetkel tuleb piir (ja see piir on juba väga lähedal), kus ka rootslastele öeldakse, et vaadake, teie portfellis on need riskantsemad Baltimaad juba üsna suureks kasvanud.
Keegi Londonist või New Yorgist otsustab, et talle enam see Baltikum nii väga ei meeldi. Ja tema meelemuutuse algtõukeks võib olla lihtsalt üks kusagilt loetud lugu, et Ida-Euroopas (näiteks seesama Ungari juhtum) on midagi valesti.
•• Kuidas see langus võiks välja näha? Keegi ei jõua eluasemelaenu tagasi maksta, müüb laenu tasumiseks aktsiaid, börsil hakkab langus, investeerimine väheneb, maaklerid ja müügiagendid hakkavad sissetulekutes kaotama…
Ei, lumepalliefekti ma ei usu. Kõige suuremas ohus on eksporditööstus. Nende tootlikkuse kasv ei jõua kasvavatele tööjõukuludele järele ja nad ei suuda enam eksportida. Konkurentsivõimetus on see, kuhu lõpuks jõuda võime.
•• On siis palgad tõesti liiga kõrged?
Täna veel mitte, kuid liiga kiire kasv on murettekitav. Meil on endal väga palju eksportivaid kliente. Neil läheb praegu hästi, kuid või leiva peal on õhuke. Ohud kasvavad. Kui palgad praeguses tempos tõusevad, siis ei suuda nad ühel hetkel enam eksportida.
Neid ettevõtteid kiputakse praegu ära unustama. Tänase majanduse kangelased on ikkagi kinnisvaraarendajad. See on moe värk. Hobi juba. Igaüks teeb mingit kinnisvara. Aga kui lühiajaline spekulatsioon kinni jookseb, siis vahepeal on need ettevõtjad ära unustanud, kuidas oma põhitegevust korraldada.
•• Ma ütleks selle tootlikkuse ja kõrge palga jutu peale, et lasku siis veerand inimestest lahti, tõstku ülejäänutel palka, võtku pangast laenu, ostku uus tööstusrobot ja tootlikkus kohe tõuseb…
Innovatsioon loomulikult päästaks. Aga kui nad seda ei suuda nii ruttu? (vaata ka kõrvallugu)
•• Kui vaadata 15 aasta peale ette, siis mis võib meie pikemaajalist majanduskasvu ohustada?
Riske tuleb otsida samadest kohtadest, mis on meie tõusu nii pikalt juba kandnud.
•• Mis need siis on?
Neli faktorit. Esiteks soodne stardipositsioon – rikkad riigid meie kõrval, meie endi muutumissoov ja vaesus, vaesel on ju lihtsam kasvada. Muuseas, arvan, et just väiksem muutumistahe on põhjus, miks näiteks Poola või Ukraina meist aeglasemalt kasvasid.
Teiseks, institutsioonide mõttes valik väikese riigi kasuks. Väike riik ei ole ainuke lahendus, kuid arvan, et Eesti ei oska praegu olla sama efektiivne ja läbipaistev kui Soome või Rootsi. Heade äritavade ja eetilisuse suhtes oleme neist ikka valgusaastate kaugusel.
Kolmandaks suured investeeringud. Ja neljandaks innovatsioon. Kui innovatsioon kõrvale jätta, siis ülejäänud kolme faktori osas on meie eeldused endiselt suurepärased ja seepärast olen ka järgmise kümmekonna aasta suhtes optimistlik.
•• Kuidas võiksime seda perspektiivi rikkuda?
Arvan, et suurim oht on rikkuda häid reegleid ja viisi, kuidas institutsioonid toimivad. Tänased arengud on halvad. Mind teeb kohutavalt murelikuks üha süvenev fair play rikkumine. Igasugune sahkerdamine ja nurkade sirgeks lõikamine, läbipaistvuse puudumine, oportunism ja ebavõrdsed eelised. Iga tegu, mis on väljas pool fair play´d, murendab usaldust ja teeb meid kõiki vaesemaks. Naiivne on rehepaplikult mõelda, et näe kus nutikas sell, tõmbas teistel naha üle kõrvade. Tõmbas jah, kuid meil kõigil korraga. Ma ei räägi siin eetilisest poolest, vaid sellest, et üksteist usaldavad turuosalised on niivõrd palju efektiivsemad. Ära jääb palju tarbetud kulusid enda kaitsmiseks ja positsioonide kindlustamiseks.
•• Kuidas siis sellest üle saada?
Positiivselt mõeldes võiks loota turuosaliste arengule. Ehk: see on heade aegade haigus, kui ajad lähevad halvemaks küll siis turg parandab oma käitumist. Ma ei tea ühest vastust.
Pessimistid pakuvad teise võimaluse, et üks rikutud generatsioon peab eest ära minema. Meil on 15 aastat minna, et trikitama harjunud põlvkond ära kaoks. Iseasi on see, et äkki nad mürgitavad ka oma järeltulijaid.
•• Ja kui trikitamine ei levi?
Sellisel juhul võin rahumeeli öelda, et järgmised 15 aastat kasvame kiiremini kui Ukraina, Venemaa ja kogu Ida-Euroopa.
Kaks mõtet
•• Mikk Salu: Kui tootlikkusest veel rääkida, siis mul ajas hiljuti sapi keema ühe ehitusettevõtja öeldud väide, et meil tuleb Nõukogude aeg tagasi. Et inimesed on laisad, puhkepausid venivad pikemaks. Mina mõtlen niimoodi, et kui see töötaja läheb Soome, siis on ta tootlikkus kohe hoobilt neli korda kõrgem. Kui see ettevõtja läheb Soome, siis tuleb ta aasta hiljem saba jalge vahel tagasi, sest ta ei löönud Soome konkurentsis läbi.
Erkki Raasuke: Tootlikkus ei alga kunagi töölise tasemel, see on absoluutselt juhtimise küsimus. Ma näen ka ise, mis ümberringi toimub. Keegi mõõdab ühte asja viis korda valesti ja tulemuseks on vahepeal kõrgeks aetud kulud ning lõppkokkuvõttes ka 10% leppetrahvi. Lihtne koordineerimatus, suutmatus oma tööd organiseerida, lubaduste mittetäitmine. Totaalne raiskamine, ütleks selle peale.
Eesti üks majandusime võiks juhtuda, kui kriitiline mass inimesi ostaks esimesest ettejuhtuvast kioskist märkmiku ning hakkaks üles kirjutama, mida ja mis ajaks nad on mingeid lubadusi andnud.
