Sarnaselt Saksamaaga on Eestis seatud eesmärgiks, et vedelkütuse varustamisraskuste korral jõuaksid kütused välisriikide hoiuterminalidest siinsele turule 10 päevaga.

Tagamaks kiire reageerimine ongi seaduses sätestatud, et vähemalt 15 päeva varu tuleb hoida Eestis. Ei tohi ka unustada, et lisaks nimetatud 15 päeva varule on vedelkütuse ettevõtetel operatiivvaru pidevalt 15–20 päeva jagu. See teeb kokku 30–35 päeva varu, mida varustamisraskuste korral valitsuse poolt rakendatavate võimalike kütuse tarbimis- ning müügipiirangute korral võib jaguda isegi kuni 60 päevani.

Piirangute mitte kehtestamisel on 30 päeva piisav aeg kütuse Eestisse transportimiseks, kui ei peaks õnnestuma teha vahetuskaupa transiidis oleva kütusega. Märkusena olgu öeldud, et näiteks 2003. aastal voolas transiidina Eestist läbi 150 korda rohkem kütust kui on 90 päeva vedelkütusevarude maht.

Vajalik puhver

Milleks on Eestile üldse vaja riiklikku kütusevaru? Kütusevaru saab käsitada kui puhvrit, kust vedelkütuse importijad saaksid kütust siis, kui tavapärased tarneallikad ei tööta. Riikliku kütusevaru puhul on tegemist Euroopa Liidu üldise kaitsega OPEC-i (naftat eksportivate riikide organisatsioon – toim) vastu. Näitena saab siin tuua 1974. aastal kehtestatud naftaembargo USA ja tema liitlaste vastu. Tegu on riigi julgeolekut puudutava küsimusega.