Alates 2004. aastast kehtib autoriõiguse seaduse säte, mille kohaselt on televisiooniorganisatsioonil ainuõigus lubada ja keelata saate üldsusele suunamist juhul, kui selline suunamine toimub kohas, mis on üldsusele avatud sisenemistasu eest (AutÕS § 73 lg 1 p 4).

Kõik ettevõtjad, kes tahavad oma klientidele müüa teise isiku kaupa, seal hulgas ringhäälinguorganisatsiooni programmi, peavad selleks saama vastava loa ning maksma tasu.

Amburi sõnul on selline lähenemine igati mõistlik, sest kehtiva autoriõiguse seaduse kohaselt ei pea need need pubid ja restoranid, kes vaba sissepääsuga kohtades oma klientidele raadio ja -televisiooniprogramme edastavad, ringhäälinguorganisatsioonile selle eest eraldi tasu maksma.

Samas programmi sisu moodustavate teoste või audiovisuaalsete teoste autoritel on õigus saada oma teose kasutamise eest tasu.

"Kui on õigus saada tasu, ei tähenda see veel seda, et sama asja ei võiks tasuta kasutada anda," selgitas Ambur.

"Ei ole ka FIFA siinkohal vinti üle keeranud, sest jalgpalli näitamise eest üldsusele avatud kohas mitteärilisel eesmärgil ei pea FIFA poolt seatud tingimuste kohaselt litsentsitasu maksma. Info mõttes olgu ära märgitud, et kõik jalgpalli MM-i ärilisel eesmärgil näitamise eest kogutud litsentsitasud annetab FIFA Aafrikasse 20 jalgpallikeskuse loomiseks."

Ambur lisas, et samas on igati korrektselt käitunud ka need ettevõtjad, kes on tähtaegselt sõlminud FIFAga litsentsilepingu jalgpalli avalikuks näitamiseks mitteärilisel eesmärgil.

Litsentsiga ei kaasnenud tema sõnul mingit tasu maksmist, küll aga oleks selle saanud sissepääsu juurde paigaldada, et kõik jalgpallihuvilistest kliendid saaksid tunnustusega tõdeda, et on mängude vaatamiseks valinud õige koha.