Margus Mets, kolumnist
Selle nädala börsilangus oli nõrganärvilistele investoreile selge märk - aeg on turult lahkuda. Börsikrahh oli nädala enim kajastatud meediasündmus nii Eestis kui piiri taga. Kas emotsioonid on põhjendatud?
Suur meediamull
Põhimõtteline küsimus börsikrahhi analüüsimisel ongi see, kas tegelikult juhtus tõesti midagi Eesti ühiskonda kõigutavat või on tegemist meediamaastikul võimendamist leidnud olulise, kuid ühiskondliku kandepinna poolest pisut teisejärgulisema probleemiga.
Tahtmata osatada nende inimeste jaoks hella kohta, kes languse läbi raha kaotasid, võib ühiskonna seisukohalt nn börsikrahhi hinnata järjekordseks meedia poolt õhku täis pumbatud teemaks. Börsilangus on ülioluline teema Tallinnas elavate ja keskmisest paremal järjel olevate inimeste jaoks, kellest suur osa pidevalt ajakirjandusega suhtleb ja oma arvamusi avaldab, kuid enamikule Eesti inimestest jääb aktsiaturul toimuv kõrgel ja kaugel olevaks võõraks mureks.
Eesti meedia on tabanud börsi puhul just selle põnevust tõotava ja järge garanteeriva, oma tõuse ja langusi pakkuva süzheega ammendamatu teemavaldkonna. Meie rahakeskse ühiskonna arvamusliidritele on börs ja seal toimuv oluline, seda küll lisakapitali ja finantskasumi tootmise poolelt. Nii kattuvadki meedia ja arvamusliidrite huvid börsi ja aktsiate kui tulu tõotava teema väljapakkumisel ja rohkemat ühe müüdi tekitamiseks pole vajagi.
Pakub kõneainet
Järelikult võib küsimust välja pakkuda ka sel kombel: kas börsikrahhi esile tõstes ja teemat õhutades käitub meedia oma auditooriumi enamuse huve silmas pidades? Vastus on jaatav, sest kui võõras see teema ka tavainimestele pole, on seal alati olemas hea ehk müüva uudise põhitingimused: päevakajalisus, ajakohasus, erakordsus, prominentsus, konfliktsus, lokaalsus ja mõjukus. Rohkem pole meediakanalil vaja, et uudis pjedestaalile tõsta ning auditoorium sellest huvituma panna. Meedia kurtlikkus??? seisneb tarbija alateadlikus mõjutamises. Isegi need, kes meedia poolt üles tõstetud teemat esmalt oluliseks pidada ei oska või taha, on pärast mõnepäevast pidevat infolaviini asjaga üldjoontes kursis ning arendavad ise kõigi-jaoks-ju-nii-olulist asja edasi seltskondliku vestluse tasemel.
Jääb üle küsida, kas oli siis palju kära ei millestki? Kas midagi muutub? Selle nädala Eesti Ekspressis märgib Aavo Kokk hinnavapustuse positiivse efektina aktsiaturu puhastumist. "Oleks hinnakasv jätkunud sama hoogsalt nagu varem, imbunuks börsile suur hulk rämpsaktsiad," kirjutas Kokk.
Turg puhastub
Tema mõtet saab vaadata ka teise nurga alt - loodetavasti puhastas langus turgu ka "rämpsaktsionäridest", keda müüt kergelt teenitavast rahast meelitas investorit mängima. Kutselistele turuosalistele ja turu üldisele hinnatasemele tuleb selliste igasuguse ettevalmistuseta ja kogemuseta ning pahatihti oma viimase rahaga mängivate "investorite" lahkumine kahjuks, sest nii jääb ju nende arvelt kasum teenimata või hinnad üle pumpamata. Tavalise inimese närvikavale tuleb aga väiksem pidevas stressis viibivate, ammu oma kompetentsuse piiri ületanud kaaskodanike protsent aga kindlasti kasuks.
Krahh on parim meetod aru saamaks, et börsimängud ei ole loodud igaühe jaoks. USA-s on küll pea igal pensionäril oma aktsiate või riigivõlakirjade portfell, kuid haldab seda mitte vanur, vaid professionaalne maakler, kelle otsused pole nii suures sõltuvuses mõnd inimgruppi aeg-ajalt haaravast osta-müü-vaheta-paanikast. Sellevõrra on ka kriisid ja krahhid harvemad ja väiksema mastaabiga. Stabiilsus on aga igal pool maailmas, ka Eestis, keskmise inimese jaoks majanduslikult parim võimalus.
