“Sisuliselt teeb seadusandja kohustuseks äripartneri majandusliku olukorra kestva analüüsi, et ennast turvaliselt tunda,” ütles vandeadvokaat Terje Eipre Äripäeva teatel.

Nimelt väidab jaanuaris jõustunud pankrotiseadus, et kui tehing ettevõtja ja partneri vahel on tehtud kuue kuu jooksul enne viimase pankrotimenetluse algatamist, siis teadis ettevõtja, et partner kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Veel eelmisel aastal kehtinud seaduses oli see tähtaeg kümme päeva.

Tulemuseks on võimalus, et pankrotihaldur tunnistab tehingu pankrotistuva äripartneriga kehtetuks ja nõuab tehingu alusel saadu tagasi. Seda koos “viljade ja muu kasuga”, nagu täpsustab lause teine pool.

“Kõik sõltub haldurist – kes palub kohtult tehingu tühistamist, kes mitte,” selgitas Eipre.

Eipre sõnul eeldatakse nüüd, et äripartnerite halba majandusseisu teatakse jooksvalt. “Kuus kuud on ikka ebanormaalselt pikk aeg. Mõtlen, et kuidas ma advokaadinagi saan täpselt teada oma klientide majanduslikku seisu. Pärast aga võidakse öelda, et tegu on minu poolt talle sihilikult esitatud arvega.”

Eipre lisas veel, et selle seadusesättega ei arvestata ka hea usu põhimõtet: printsiipi, kus tehingutes teise ettevõttega eeldatakse mõlemalt poolelt oma kohustuste täitmist, mitte aga pahatahtlikkust ja maksejõuetust.

Omanimelise õigusbüroo juht Indrek Naur tunnistas, et ettevõtjate jaoks, kelle vastu hakatakse nõudeid esitama, muutub väga suureks probleemiks n-ö enda süütuse tõestamine. “Tõendamiskohustus, mis enne oli halduri õlul, läheb nüüd ettevõtjale. Kui mina oleksin haldur, siis ütleksin, et maksejõuetus oli juba aasta tagasi ja nõuan raha tagasi. Miks te avalikust registrist järele ei vaadanud?” kirjeldas Naur, kes on tegutsenud ka haldurina.