Euroopa Liit rullis Eesti kalafirmast üle

 (4)

Püügifirma Lootus Teine üritas luua pretsedenti ja seljatada kohtus EL-i nõukogu.

 Euroopa Kohus otsustas mitte võtta menetlusse Eesti vapra kalapüügifirma Lootus Teise kaebust, millega vaidlustati EL-i kõrgeima võimuorgani otsus.

Hispaania kapitalil põhinev, aga Eestis registreeritud Lootus Teine, kelle omanikeringi kuulus veel 2003. aastal Vene tippjalgpallur Valeri Karpin, on aastaid püüdnud Kirde-Atlandil süvamerekalu. Enne 2004. aastat, mil Eesti astus Euroopa Liitu, püüti umbes 800 tonni kalu aastas, muu hulgas raid, süvalesta, paltust jm. Tegemist on ainsa Eesti firmaga, kes püüab piirkonnas nimetatud liiki kalu.

Ettevõte polnud rahul sellega, et EL-i liikmesriigid võtsid 2004. aasta novembris Euroopa Liidu nõukogus vastu määruse, mis vähendas 2004. aastast Eestile ja seega ka Lootus Teisele antavat kalakvooti varasemaga võrreldes ligi kümme korda. “Meie arvates oli ja on nimetatud kalandusmäärus vastuolus Euroopa Liidu liitumislepinguga, milles lubati suhtelise stabiilsuse põhimõttel Eesti püügiõigusi mitte kärpida,” ütles Lootus Teise juhataja, Lextali büroo advokaat Tarmo Sild.

Nii otsustaski firma luua Eestis pretsedendi ja minna kohtusse EL-i endaga. 2005. aasta märtsis vaidlustati määrus Euroopa Kohtus, kus üldiselt ei otsi õigust üksikud firmad ega eraisikud, vaid liikmesriigid.

Kohtust saadeti aga eelmisel nädalal firmale otsus, milles on öeldud, et Lootus Teise seos vaidlusaluse kalandusmäärusega ei ole piisav. “Kaebus lükati tagasi sisuliselt menetlemata. Kahjuks mitte seepärast, et see ise oleks ainetu, vaid seepärast, et üksikisikul on ülimalt raske vaidlustada Euroopa Liidu õigusakte,” ütles Sild.

Kaks õppetundi

Kogu loost võiks tema hinnangul õppida kahte asja: esiteks seda, et Euroopa Kohtu töökoormus riikide ja institutsioonide vaidluste lahendamisel on väga suur ning puhtpraktilistel põhjustel on latt tõstetud üksikisikute jaoks püüdmatusse kõrgusse. Teiseks peaks Eesti ise välja mõtlema riikliku süsteemi, kuidas oma kodanike ja äriühingute kaitseks Euroopa Kohtusse pöörduda. Seda tuleb teha kahe kuu jooksul määruse vastuvõtmisest, Lootus Teise juhtumi puhul ei saanud riik Silla sõnul aga sellega hakkama.

Kohtuvõit polnud välistatud

•• Lootus Teine oleks võinud kohtus ka EL-i võita, sest nii firmad kui ka liikmesriigid on varem kalandusvaldkonnas võite saavutanud. Kaitstes oma püüdjaid, hages Hispaania näiteks EL-i nõukogu aastatel 1996–2001 mitu korda anšoovisepüügikvoodi pärast ning võitis.

•• Keskkonnaministeerium hindab tagantjärele, et omal ajal tegi riik küll kõik selleks, et Eesti süvaveeliikide püügivõimsused jääksid ka pärast EL-iga liitumist eelneva aja ehk fikseeritud 2001. aasta tasemele. See tähendanuks kvooti 680 tonni kalju-tömppeakala, 85 tonni sinise molva ja 224 tonni süsisaba püügiks. Aga Eesti soove 2004. aasta EL-i nõukogu määruses ei arvestatud. Jäi nii, et püügivõimaluste kehtestamisel lähtuti kümneaastasest ajavahemikust 1993–2002.

•• Ministeeriumi andmetel lepiti Lootus Teisega eelnevalt kokku, et kui nõukogus Eesti ettepanekuid ei arvestata, siis kaebab nõukogu otsuse Euroopa Kohtusse ettevõte ise, mitte riik, kuivõrd keskkonnaministeeriumi hinnangul on tegemist pigem ühe ettevõtte huvidega.