Kõigepealt lubage tänada Teid, härra president, sooja tervituse eest. On tõesti suur au esineda sellise väärika ja tõeliselt üle-Euroopalise auditooriumi ees, nagu seda on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Mul on hea meel jätkata arvamustevahetust, mis, nagu te mainisite, sai alguse Majandus- ja Arengukomitee külaskäigust Euroopa Keskpanka (EKP) 1999. aasta aprillis. Minu siinviibimine – nagu ka meie toonane kohtumine – kinnitab seda suurt tähtsust, mida EKP omistab euro mõjudele laiema Euroopa jaoks. Oma lühiesinemises sooviksin ma peatuda mõningail küsimustel, mis on tõstatatud Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni eelnõus, lootuses, et n-ö asja sees olija seisukohad võiksid rikastada tänast arutelu.

Euro mõju Euroopale laiemalt sõltub suures osas meie oskusest kindlustada ühisraha edu pikemas perspektiivis. Ma ütlesin meie oskusest, sest jutt käib kõigi asjaosaliste ühistegevusest Euroopa Liidu sees: mitte ainult Euroopa Keskpangast ja riikide keskpankadest, vaid ka Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide poliitikakujundajaist, ettevõtlusliitudest ja ametiühingutest, finantsturul osalejaist ja kodanikest üldse. Ma tean, et ELi on süüdistatud liigses huvis omaenese dünaamilise arengu vastu ja väheses tähelepanus Euroopa suhtes laiemalt ning kogu maailma suhtes üldse. Sellele vaatamata tahaksin alustada lühiülevaatega meie uue rahaga seotud saavutustest. Seejärel tutvustan ma ees ootavaid ülesandeid, millest paljud on lahutamatult seotud Euroopa Liidu laienemisega.

Mitmete näitajate alusel on euro osutunud edukaks juba täna. Eelkõige on EKP järginud talle usaldatud mandaati säilitada hindade stabiilsus. Meie arvates on see märkimisväärne saavutus, eriti arvestades ajuti ebasoodsaid asjaolusid, nagu näiteks euro pikaajaline odavnemine või nafta hinna järsk tõus. Need mõlemad tegurid põhjustasid, tõsi küll ainult ajutise, kuid märkimisväärse inflatsioonilise surve. Me näeme samuti finantsturgude süvenevat integratsiooni europiirkonnas ja kasvavaid pingutusi kohandada vastavad regulatiivstruktuurid euro kasutamise reaalsusega. Euroopa Keskpank on institutsioonina muutunud mõjusamaks; ta on määratlenud oma koha Euroopa Liidu institutsioonilises arhitektuuris ja kujundab aktiivselt rahvusvahelist suhtlust.

Kuigi me nendime neid saavutusi teatud rahuldustundega, oleme kaugel enesega rahulolust. Juba Frankfurdi kohtumisel 1999. aasta aprillis rõhutasin ma, et EKP ei looda lähitulevikus hakata tegelema tavatööga. Tegelikult on veel üsna mitmeid ülesandeid, mitte ainult Euroopa Keskpangale kui institutsioonile, vaid ka integreeruvale Euroopa Liidule ja Euroopale laiemas mõttes.

Lubage ma täpsustan: meie kui "euro eestkostjate" põhiline ülesanne seisneb hinnastabiilsuse jätkuvas säilitamises, tagades seega euroala kodanikele stabiilse ja usaldusväärse raha. Järgnevate kuude jooksul keskendume euro odavnemisest ja nafta hinna tõusust tingitud inflatsioonitaseme ajutise kasvu võimalike teiseste mõjude ärahoidmisele. Kuigi me oleme hiljuti olnud tunnistajaks euro kallinemisele ja nafta hinna langusele, kutsume siiski oma partnereid sotsiaalalal jätkuvalt sõlmima mõõdukaid palgakokkuleppeid. Me jälgime ka edaspidi tähelepanelikult arenguid väljaspool europiirkonda, eriti Ameerika Ühendriikides ja maailma majanduses tervikuna. Veelgi enam, EKP ergutab edaspidigi valitsusi enimvajalikke struktuurireforme jätkama, selleks et suurendada euroala majanduse kasvupotentsiaali.

EKP seisab silmitsi ka "suhtlemisalase väljakutsega". Nagu ma olen varem korduvalt rõhutanud, saab EKP poliitiliste otsuste ja meetmete tutvustamist veelgi parandada. EKP on minu arvates juba praegu üks maailma avatumaid ja läbipaistvamaid keskpanku. Meie hiljutine otsus avaldada EKP ja 12 euroala riigi keskpankade töötajate ühiselt koostatud majandusliku arengu prognoosid toonitab veelgi meie sellealast rõhuasetust. Seetõttu ma ei näegi EKP mõttemallide ja poliitika põhimõtete kättesaadavuses erilist probleemi. Keerukus tuleneb europiirkonna rahvus- ja keelerohkusest koos väga erinevate suhtluskogemuste ja traditsioonidega – nii andja kui ka saaja tasandil –, mis on juba iseenesest omaette ülesanne. Ühtne rahapoliitika 12 riigist koosneva valuutatsooni jaoks nõuab kohanemist igas mõttes, kuigi ma olen kindel, et me õpime ruttu.

Eelseisvate kuude jooksul leiab aset ka euro sularahana kasutuselevõtu ettevalmistamise lõppfaas. 300 miljonile ühisraha piirkonna kodanikule piisava eurode varu tagamine rahatähtede ja müntidena, sularaha- ja müügiautomaatide kohandamine, jaehinnasiltide ümbervahetamine ja palju muid hädavajalikke muudatusi – kõik see kulmineerub peaaegu enneolematu organisatsioonilise ja logistilise ülesandena, ja seda mitte ainult Euroopa Keskpanga ja riikide keskpankade, vaid ka liikmesriikide valitsuste, pangandusringkondade ja jaemüüjate jaoks. Valmistumisest mitmekesiste ülesannetega toimetulekuks on kujunenud selge poliitiline eelistus.

Euro tõeliseks proovikiviks kujuneb aga see, kuivõrd Euroopa kodanikud aktsepteerivad seda oma rahana. Uue raha, selle kujunduse ja turvaelementide tutvustamiseks avalikkusele on EKP, riikide keskpangad, europiirkonna liikmesriigid, Euroopa Komisjon ning pangandusringkonnad käivitanud ulatusliku teavitamiskampaania. Ainuüksi EKP ja 12 europiirkonna riigi keskpangad on sel eesmärgil eraldanud 80 miljonit eurot avalike suhete arendamiseks. Lisaks eeltoodule valmistume avama EKP Infokeskust Frankfurdi "Eurotornis" (2). Lähinädalail avame ka eraldi euro veebilehe.

Lõppkokkuvõttes on aga kodanike usalduse võitmiseks euro vastu vaja raha kaitsta selle sõna laiemas tähenduses, mis hõlmab ulatusliku süsteemi loomist vastse valuuta kaitsmiseks võltsimise eest. EKP ja riikide keskpangad koos Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste, Europoli ja Euroopa Komisjoniga on koondanud oma jõud ning vastavate meetmete väljatöötamine on lõpusirgel.

Lisaks Euroopa Keskpanga ees seisvate vahetute ülesannetega toimetulekule on euro pikaajaline edu seotud ka Euroopa Liidu konstitutsioonilise arenguga. Assamblee resolutsiooni eelnõu kutsub näiteks üles looma rahaliitu täiendavat tõelist majandusliitu. Kahjuks tundub aga, et majandusliidu mõiste ei ole päris hästi määratletud. Ma väidaksin hoopis, et Euroopa Liit oma ühtse turu ja arvukate majanduselu korraldavate ühtsete reeglitega on juba saavutanud majandusliku integratsiooni kõrgema taseme. Tänu euro kasutuselevõtule ja EKP ühtsele rahapoliitikale, üha enam integreeritud finantsturule ning euro ühtsele vahetuskursile on mõiste Euroopa Liidu majandus omandanud reaalse sisu. Selle tulemusena on EL leidnud maailmas tunnustamist omaette üksusena. Edasised katsed kujundada Euroopa "ühtset häält" rahvusvahelise majandus- ja finantselu tarvis ainult tugevdavad seda arusaama.

Sügavamast poliitilisest integreeritusest rääkides usun ma, et Euroopa Liit näitas Nice'is oma valmisolekut liikuda järk-järgult otsustusprotsessi tõeliselt euroopaliku elemendi tugevdamise suunas, rakendades hääletamisel rohkem kvalifitseeritud enamust – isegi kui paljud inimesed ootasid ja lootsid selles küsimuses veelgi suuremat edu. Sõltumatute keskpankurite seisukohast vaadatuna – arvestades nende hädavajalikku distantseerumist poliitikast – tundub, et Nice'i tippkohtumise peamiseks kordaminekuks polnud mitte ilmtingimata valitsustevahelise konverentsi tulemused ELi institutsionaalsete reformide kohta. Tippkohtumise peamine edu seisneb suurel määral tema liikumapanevas jõus: põhjaliku ja ulatusliku arutelu käivitamises selle üle, kes mida teeb valitsemise üle-Euroopalisel, siseriiklikul ja regionaalsel tasandil.

Nice'i tippkohtumise tulemused valmistavad Euroopa Liitu ette uute liikmete saabumiseks. Vaatamata teatud õiguslike detailide vigadele ja puudustele saab laienev Euroopa endale institutsioonilise raamistiku. Nüüd nihkub jälle tähelepanu keskpunkti kandidaatriikide valmistumine Euroopa Liiduga ühinemiseks.

Kuigi võib mõista kandidaatriikide mõningast kannatamatust ELiga ühinemise küsimustes ja isegi soovi kiirelt liituda euroalaga, tuleb ometi realistlikult hinnata Euroopa Liiduga ühinemise terviklikku mõju, eriti ühtse turu raames toimuva, sageli pingelise konkurentsi tagajärgi.

Kõik praegu Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimisi pidavad kandidaatriigid on seotud kohustusega lõpuks kasutusele võtta euro; süsteemist väljajäämise võimalust ei ole. Eeldusel, et tulevased uued liikmesriigid näitavad oma võimet jätkusuutlikult täita Maastrichti kriteeriume, asendavad nad tulevikus oma rahvusliku vääringu euroga. Nagu ma juba meie eelmisel mõttevahetusel selgitasin, aitab euro niiviisi kaotada Euroopa majanduslikku jagunemist. Samal ajal on mulle ka selge – ning ma loodan, et te nõustute –, et tegemist on järkjärgulise protsessiga, mis kestab pigem pikka kui lühikest aega.

Et tagada europiirkonna eelseisva laienemise sujuvat kulgu, näitavad EKP ja europiirkonna riikide keskpangad sellele vaatamata tõsist huvi kandidaatriikides toimuva arengu vastu. Alles möödunud kuul jätkasime kõrgetasemelist poliitilist dialoogi oma kandidaatriikide keskpankuritest kolleegidega Viini seminaril. Me püüame selliste kontaktide kaudu luua tihedaid professionaalseid töösuhteid, mis muuhulgas hõlmavad ka tehnilise abi pakkumist. Seega oleme võtnud suuna aidata arendada laiema Euroopa käsitlust konkreetselt keskpanganduse vallas.

Äärmiselt oluline on mõista euro tähendust Euroopale tervikuna, on ju paljud Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa riigid otsustanud kasutada oma raha- ja vahetuskursipoliitikas baasvaluutana eurot kui stabiilsuse ja usaldusväärsuse ankrut. See ei kehti mitte ainult ühinevate riikide grupi kohta, vaid võib üha enam käia ka eemalejäävate maade kohta. Ma loodan, et euro selline rahvusvaheline roll lähiaastail kasvab. Mitte üksnes seetõttu, et pärast euro kasutuselevõttu pangatähtede ja müntidena 2002. aastal asendavad need Saksa marku, mida eelmainitud riikides kasutatakse laialdaselt maksevahendi ja säiliva väärtusena.

Euroopa ühendamine on olnud pidev töö ja see jätkub. Euro kasutuselevõtt ja Euroopa Keskpanga loomine moodustavad selle pideva arengu olulise osa. Majandus- ja Rahaliidu dünaamika näitab, et eurost võib saada edasise integratsiooni võimas katalüsaator. Meie töö Euroopa Keskpangas on kaasa aidata ühisraha edukusele pikemas perspektiivis. Ainult nii toob euro kasu nii laienenud Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda.