Eurotsoon kipub Euroopa põhiliste riikide tõttu väga visalt toibuma
Kas see on toibumine, mida maailm kaua oodanud? Vastusest sõltub palju. Euroopa kiirem kasv aitaks leevendada n-ö üleilmseid tasakaalutusi ? sealhulgas USA hiiglaslikku defit- siiti ?, mis kõikjal otsustajatele peavalu tekitavad.
Viimase aasta kolme kuu ametlikud näitajad aga seavad eurotsooni toibumise ulatuse ja jätkusuutlikkuse kahtluse alla. Pärast tugevat 0,6-protsendilist tõusu kolmandas kvartalis jäi Saksamaa kasv neljandas kvartalis seisma. Kogu eurotsooni majandus kosus kolmandas kvartalis 0,3%, poole vähem kui kolmel eelnenud kuul.
Loid tarbimine
Saksa ärimeeste kindlustundest hoolimata on sisetarbimine jäänud loiuks, 2005. aasta viimasel kolmel kuul langes see neljandat kvartalit järjest.
Mõne majandusteadlase hinnangul on Saksamaa siiski võtmas tagasi oma Euroopa majandusmootori rolli. Nende väitel viib riigi äriedu investeeringute kasvuni, tööjõuturg stabiliseerub ja tööhõive paraneb, seega on tarbijate reaktsioon vaid aja küsimus. Kuid nende optimism põhineb suuresti prognoosidel.
Teiste meelest jääb eurotsoon maailma arengute suhtes liighaavatavaks: USA majanduse pidurdumine halvaks ekspordi, euro kursi tõus võiks majanduse toibumisele põntsu panna.
Euro kasutuselevõtt ei ole veel suutnud majanduskasvu nähtavalt kiirendada. Alates 1999. aastast on eurotsooni majandus kasvanud keskmiselt 2% aastas USA 3% vastu.
Piirkonna majandustõusus mängivad suurt rolli suhteliselt tugev Prantsusmaa ja Hispaania, kus eluasemehindade tõus on võtnud mulli mõõtmed. Kuid ka Prantsuse majandus pidurdus aasta lõpus. Nagu tõenäoliselt Itaaliagi.
Euroopa keskpank vaatab tulevikku üpris optimistlikult, kuid räägib vajadusest viia läbi struktuurireforme, et eurotsooni tootlikkuse kasv jõuaks USA-le järele. Seda vahet peabki pank Ameerika edu põhjuseks.
Jacques Delors, Euroopa Komisjoni president aastatel 1985?1995, visandas kasvu ja töökohtade loomist toetava majandus- ning rahaliidu. Ta nägi selles EL-i vastust maailmakaubanduse kasvule ja Ida-Euroopa turgude avanemisele pärast Berliini müüri langemist.
Ühisraha tulek 1999. aastal tõi kaasa selged eelised, kaotades kursiriski kaubavahetusel eurotsoonis, vähendades tehingukulusid ja tehes hinnad läbipaistvamaks. Hispaania-taolise riigi majanduskasvule on euro toodud madala intressimäära ajastu kindlasti ülioluline.
Kuid euro eelised ei ole alati olnud nii selged, kui selle loojad lootsid. Valitsustele valmistab peavalu suutmatus leida viis, kuidas kooskõlastada rahvuslikult seatud fiskaalpoliitikaid Frankfurdis asuva keskpanga ühtse rahapoliitikaga. Distsiplineerima pidi EL-i ?kasvu ja stabiilsuse pakt?, mis andis reeglid eelarvepuudujääkide ja võlakoormuse kohta. Eurotsooni riigid aga ei suutnud kärpida puudujääke heal ajal, nii jäi neile vähem võimalusi anda fiskaalset tuge nõrgema kasvu ajastul.
Osalt seletab seda rahaturgude võimetus ?karistada? riike lõdva fiskaalpoliitika eest. Rahaliit on teinud eri riikide võlakirjade tootlused pea võrdseks. Seepärast on isegi paadunud ?fiskaalpatused?, nagu Itaalia ja Kreeka, saanud laenata ilma oluliselt suuremate kuludeta kui teistel.
Rahaliit sulgeb tavapärase pääsetee majandusraskuste eest ? valuuta devalveerimise. Iseäranis Itaalia kasutas seda (Saksa rivaalide nördimuseks) pea ametliku poliitikavahendina. Nüüd ei ole aga peale struktuurireformide midagi muud jäänud.
Kuid seitse aastat pärast euro tulekut ei ole Rooma tahtnud olukorra muutumist tunnistada, hoolimata murest riigi kahaneva konkurentsivõime pärast. ?Eriti Itaalial ei näi kuhugi kiiret olevat,? nendib Bank of America ökonomist Lorenzo Codogno. ?Ma ei ole kindel, et [reformiks vajalikud] poliitilised eeltingimused on täidetud.?
Reformimine keerukam
Paradokslikult on euro võib-olla muutnud suurtes riikides reformimise keerukamaks kui väikestes. Tööturu reformid, mis aitavad tootmiskulusid kärpida, tõstavad rahvusvahelist konkurentsivõimet, mis kosutab väliskaubandust ja toidab sel moel sisemajandust.
Suurtes riikides on aga väliskaubanduse roll tänu kogukamale siseturule väiksem. ?Nemad toetuvad strukturaalsete reformide läbiviimisel enam rahapoliitilisele mugandumisele ja kui vahetuskurss selle välistab, reformivad nad vähem,? väitsid OECD ökonomistid Jorgen Elmeskov ja Romain Duval läinud aastal.
Mõne viimase aasta sündmused kinnitavad seda ? väiksemad eurotsooni riigid, nagu Soome ja Iirimaa kasvavad suurtest kiiremini. Kuhu jääb aga Saksamaa, kellel on nii oluline roll kogu eurotsooni käekäigus?
Elmeskov osutab, et Saksamaa ?kuulub OECD riikide sekka, kes teinud kõige suurimaid edusamme tööjõu- ja tooteturu reformimisel, kuigi reformitarve oli algselt väga kõrge?.
Seda peegeldab riigi ettevõtete edu. Tõepolest, Euroopa keskpanga president Jean-Claude Trichet näis vihjavat Saksamaale, kui ütles ülemöödunud nädalal Londonis esinedes, et ?meie ühisraha piirkond on suhteliste kulude konkurentsivõime kohandumise kiiruse poolest eurotsooni riikide vahel paindlikum, kui varem arvatud?.
Kuid Saksa tööjõuturg on endiselt jäik, kaitstes hõivatute õigusi ja palku pikaajaliste töötute arvelt. Pealegi peab riik kandma taasühinemise tohutuid kulusid.
Ka pidi Saksamaa selle kümnendi algul 1990-ndate palgakasvu tõttu rahvusvahelise konkurentsivõime taastamiseks teistest rohkem vaeva nägema.
Euroopa Komisjoni majandus- ja rahaasjade osakonna juht Klaus Regling sõnab: ?Enamik majandusteadlasi on päri, et Saksamaa liitus [rahaliiduga] liiga kõrge vahetuskursiga.?
Kuid viimase viie aasta kogemus viitab, et muutus võtab Euroopa rahaliidus kaua aega. Saksamaa kasv jääb sel aastal eeldatavasti tagasihoidlikuks, ulatudes nüüd 1,5 protsendini pärast 2005. aasta üht protsenti. Eurotsoon kasvab eeldatavasti veidi kiiremini, kuid tõus pidurdub uuesti 2007. Viimane ECB professionaalsete prognooside uuring ennustab vastavalt 2,0- ja 1,9-protsendist kasvu.
Kui ajalugu midagi õpetab, siis seda, et eurotsoonis järske muutusi ei toimu.
Prantsusmaa hoolimata heast iibest raskustes
?? Prantsusmaa suhteliselt tugeva majanduse kasvumootoriks võivad olla need 800 000 last, kes iga aasta sünnivad. Iive on seega parem kui kuskil mujal eurotsoonis, välja arvatud Iirimaal.
Iibe tõus kasvatab aga sisetarbimist. Tänu sellele on riigi majandus alates 1997. aastast pidevalt hoogsamalt kosunud kui eurotsoonis keskmiselt. Kuid 2005. aasta viimase kvartali üllatavalt järsu pidurdumise tõttu näib kasv aeglustuvat vaid 1,4%-ni, kui valitsus lootis 2-protsendilist kasvumäära.
?? Prantslased tarbivad vähem, samal ajal on tööstustootmine langenud ja import tõusnud. Optimistid ennustavad, et säästmise alanemine viimastel aastatel ja kinnisvarabuum toetavad endiselt tarbimist. Ka valitsuse püüded töötust vähendada näivad tarbijatele kindlustunnet lisavat.
?? Kuid kindlustundeuuringute tulemused on kõikuvad ja nende põhjal tarbimist ennustada on keeruline. Viimase kahe aastaga on võlakoormus kerkinud 21%. Võlgade tasumiseks oleks vaja tööd, uusi töökohti ei ole valitsuse meetmed aga suutnud tekitada.
?? Dünaamilise tööjõuturuta võib mootor kinni joosta, kuigi masiniste tuleb aina juurde.
