Eduard Tinn
Seisukoht
Iga demokraatliku riigi areng põrkub kokku paratamatu vastuoluga. ühelt poolt on demokraatlik riik mõeldamatu austuseta vabaduse vastu: vaba indiviid, vaba ettevõtlus, vaba initsiatiiv, ja loomulikult lootus, et iseregulatsioon, vaba jõudude vaba mäng, loomingulisus kui seesugune jmt suudavad ületada kõik tõkked oma teel.
Teisalt on tänapäeva demokraatliku riigi jaoks üliolulised ka sellised mõisted nagu reglementeerimine, süstematiseerimine, planeerimine, modelleerimine. Stiihiat tuleb ikka taltsutada, raamidesse panna. Mis riik see on, mis olemuslikke protsesse juhtida ei suuda ja kõigil elusündmustel vaid sabas sörgib. Eurooplane on ikka olnud rohkem aktiivne kujundaja kui lihtsalt jälgija või mediteerija.
Peame riiklikult suutma juhtida eeskätt olemuslikke (s.t rahvusliku momendiga seotud) protsesse. Näiteks hariduselu tuleb suuresti juhtida ja kujundada ülalt poolt, ainult iseregulatsioonile ja erahuvile lootma jääda ei saa. Sellest, kui tark strateeg on haridusministeerium, sõltub eestlaste olemine või mitteolemine.
Haridusministeeriumilt on õigus nõuda hariduselu üldkontseptsiooni, tema põhiliste rajajoonte tõmbamist. See pole kerge ülesanne - nõuab rahvushuvist lähtuva terviku nägemise oskust, kõigi vaimujõudude kontsentratsiooni, intellektuaalset ponnistust. Ta nõuab tasemel juhtimist. Nõuab strateegilist mõtlemist.
Vaatame tegelikkust. Haridusministeeriumi juhtimistarkus langeb vahel kahjuks litsentsiandmise tasemele. Näiteks viimase aja kära Euroülikoolile koolitusloa andmise üle näitab ilmekalt kogu meie mõtlemise väiksust, väiklust ja provintsialismi. Halenaljakat tõsimeelsust jätkub paremal juhul taktikaliseks targutamiseks. Sel ajal kui suurt osa eesti noori ähvardab normaalsest haridusest kõrvalejäämine, vene noori aga oskamatu eestistamine - jätkub ministeeriumiametnikel aega jahumiseks teemal, kuidas on õige vormistada pabereid Eesti riigis.
Mõistkem peamist - kapitalistlikku initsiatiivi demokraatlikus Eestis ei peata enam keegi. Mõttetu ajaraiskamine on takistada vaieldamatult autoriteetsetel härrasmeeste grupil (kes pole mingid luftikutid) avada oma eraülikool, kus tahetakse noori õpetada euroopalike väärtuste vaimus. Loomulik oleks, kui ministeerium ütleks - õnn kaasa! Rabelge, töötage, konkureerige, edendage eesti hariduselu. Eks turuseadused pane kõik paika. Kui õppejõududel jääb tasemest puudust, eks siis tule uued ja veel paremad. Veel aktiivsemad ja nahaalsemad (ja nimetada oma kooli Euroülikooliks - milline häbematus, ütlevad ametnikud).
