Ettevõtte toimimiseks on vajalik, et klientidele esitatud müügiarved tasutakse mõistliku aja jooksul. Näiteks kui sõpruskond käib koos kinos ja kinopiletid ostab üks sõpradest, siis eeldame, et teised tasuvad oma piletite hinna ostjale paari päeva jooksul, kuid äris käivad asjad teistmoodi. Siin on maksetähtajad pigem 30-60 päeva, vahel isegi 90 või 120 päeva. Raha on juba arve väljastamisel paberil justkui olemas, kuid reaalselt seda pangakontol ei eksisteeri ning selle eest tootmiseks vajalikku toorainet osta, hankijatele tasuda või palku ja riigimakse maksta ei saa. Siin tulebki mängu faktooring, et müüdud kauba või osutatud teenuse eest raha ei peaks ootama mitmeid kuid.

Faktooring on müügiarvete loovutamine finantsettevõttele, kes maksab müüjale teenustasu eest arve täissummas välja ning tegeleb ise laekumise korraldamisega edasi. Erinevalt inkassoteenusest ei ole arve maksetähtaeg veel saabunud ehk tegemist ei ole võla sissenõudmisega.

Müügiarvete loovutamine ehk faktoorimine annab ettevõttele võimaluse oma rahavoogusid paremini ja efektiivsemalt juhtida ning igapäevaseks toimimiseks likviidsuspuhvrit luua. Näiteks kui väiketootja saab suure tellimuse, kuid klient on nõus maksma alles 60 päeva pärast, siis võib see olla väikefirmale liiga pikk aeg, et igapäevast äritegevust probleemideta jätkata. Siin tulebki kasuks faktooring, et ettevõtte toimimine pika maksetähtaja pärast ei seiskuks.

Erinevalt laenust ei vaja faktooring tavaliselt muid tagatisi peale finantseeritava nõude enda. Sellest tulenevalt ei pea ettevõte oma teisi varasid koormama ning saab neid vajadusel kasutada hoopis mõne suurema investeerimislaenu tagatisena.

Samuti sobib faktooring ettevõtetele, kes soovivad lisaks arvete finantseerimisele anda üle ka osa administratiivtööst. Mõned finantsettevõtted pakuvad koos faktooringuga ka ostjate krediidiriskide hindamise, arvete administreerimise, laekumiste kogumise ja võlgade inkasseerimise teenuseid.

Faktooringule sarnane teenus on arvete ost, mis on faktooringu lihtsam ja paindlikum vorm. Peamise erinevusena võiks välja tuua, et olenevalt finantseeritavast projektist saab iga ettevõte ise otsustada, millal ja milliseid arveid soovitakse finantseerida. Arvete ostu puhul on finantseeritavate arvete hulk pigem väike, kuid ühe arve keskmine summa suur. Seda kasutatakse tavaliselt siis, kui välise finantseerimise vajadus on ajutine. Arvete ostu kasutatakse ka ühekordselt juhul, kui tekib möödapääsmatu vajadus vabade vahendite järele, näiteks mõne teise projekti rahavajaduse tõttu.

Enne faktooringu või arvete ostu teenuse kasutamist on oluline välja selgitada, mis juhtub siis, kui loovutatud arvet finantsettevõttele ei tasuta. Näiteks arvete ostu puhul on nõuded krediidikindlustusega kindlustatud, see tähendab, et ka ostja maksejõuetuse korral on raha laekumine tagatud. Probleem võib tekkida vaid siis, kui ostja vaidlustab müügiarve või esitab kaebuse – sellisel juhul tuleb probleemid lahendada läbirääkimiste teel või äärmisel juhul kohtus. Praktikas on aga selliste juhtumite osakaal väike, sest enne faktoorimist küsib finantsettevõte ostjatelt ehk arvete adressaatidelt kinnitust arve tõelevastavuse kohta.

Piiriülese äri puhul on samavõrd oluline nii sihtturu ärikommete tundmine kui välismaise ostja taustakontroll, mida Eestis asudes ei ole väga lihtne teha. Siin on eelisseisundis sellised finantsettevõtted, kes toimetavad oma sõsarettevõtete või rahvusvaheliste koostöövõrgustike kaudu paljudes riikides. Sellistel faktooringupakkujatel on alati olemas teadmine mõnel konkreetselt turul valitsevatest ohtudest ning taustainfo paljude võimalike välispartnerite kohta, mis aitab krediidiriske juba eos vältida.