Farmerid: sealihast saab Eestis defitsiit

 (32)
Urmas Laht
Urmas LahtFoto: Raivo Tasso

Sigade Aafrika katk läheb Eesti seakasvatusele ülimalt kalliks maksma. Tõsises kriisis vaevlevad seakasvatajad näitavad näpuga riigi tegematajätmistele ja räägivad, et kodumaisest sealihast saab õige pea defitsiitne kaup, vahendab telesaade Radar.

„Me selles mõttes oleme ikka hirmsasti riigi peale pettunud,“ räägib seakasvatusele keskendunud OÜ Markilo juht Urmas Laht. „Veterinaarameti juhi tegevusetuse tõttu katk Eestisse jõudis. Laialt
levib. Noh, nüüd sama ameti juht väidab veel, et siin on veel pahatahtlikkus. Kahtlemata see teeb meele mõrudaks ja kurvaks,“ ütleb OÜ Kaubi Farmid juht Rain Puhk. Tema Puurmani farmis elanud 8800 siga on tänaseks katku tõttu hukatud ja farmer ise pidanud korduvalt kommenteerima võimalust, et ta ise oma sigadele katku viis. Selleks, et riik talle pärast hukkamist sead kinni maksaks.

See sai alguse sellest, kui veterinaar- ja toiduameti (VTA) juht Ago Pärtel ütles sedasama Puurmani juhtumit kommenteerides, et asjad väljusid seal loogika piirest – piirkonnas ei olnud avastatud katku nakatunud metssigu. Ehkki Pärtel hiljem oma ütlemist silus ja väitis, et
ei süüdistanud sellega farmerit nakatamises, on kogu juhtum farmi omanikku jätnud sügava jälje. „See oli mulle šokk ikka pikaks ajaks, jah. Loomakasvatajal on lihtsam endale kuul pähe lasta, kui elada sellise teadmisega, et ta oma loomad on tahtlikult katkuga ära tapnud,“ räägib ta. Ta lisab, et farmi on investeeritud mitu miljonit eurot ja hetkel pole isegi selge, kas ja kui palju riik farmerile kompenseerima hakkab. Talle ei mahu süüdistus hinge. Puurmanis hukati 8800 looma. Praegu käib seal farmis lautade pesemine. Pärast seda seal tükiks ajaks
tööd pole.

Seotud lood:

Minister vastutagu

Sellises olukorras on alanud ka nende inimeste otsimine, kes taudi sellise laia leviku eest vastutama peaks. „No praegusel juhul üldiselt peaks vastutama kogu maaelu eest maaeluminister,“ tõdeb Laht. Minister Urmas Kruuse ise nii ei arva. „Ma ei võtaks endale võib-olla nii palju jõudu, et kolme või nelja kuuga on sattunud just ministri tegevuse tõttu
seakasvatuse sektor väga kriisi seisu,“ ütleb Kruuse. Kriis, milles seakasvatajad on ja millest kõik asjaosalised ka aru saavad, ei ole mingi naljaasi. Eesti inimene tarbib aasas umbes 35
kilogrammi jagu sealiha. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et meie toidulaudadele jõuab 800 000 siga aastas, kusjuures 350 000 neist tuleb välismaalt. Järgmistel aastatel selle välismaise sealiha osakaal tuntavalt kasvab, sest Eestis tootmine väheneb. Eesti sealihast võib saada defitsiit. Aafrika seakatku tulemusel ei hukata mitte ainult meie sigu, vaid tugeva surve alla on sattunud ka need seakasvatajad, kes seni katku endast eemal suutnud hoida. Majanduslikult nulli piiril või alla
selle tegutsemine on seafarmerile juba tükk aega reaalsus. Üks suur löök viimastel aastatel on olnud Venemaa turu äralangemine sealsete keeldude tõttu. Aafrika seakatku põhjustatud kriis on laotud selle vundamendile. See kriis on farmerite hinnangul tugevalt põhjustatud riigi loiust tegutsemisest taudiga võitlemisel.

Farmerid: palusime tegutseda

Farmerite sõnul tulnuks tegutseda ammu enne katkupuhangu algust. „Näete, aia ma saan ehitada, deso-matid ma saan panna, töötajad ma saan riidesse panna, nende käest ma saan nõuda – kõik, mis on sealpool aeda (seafarmis – HS), sellega suuda ma hakkama saada, aga kõik, mis on
siinpool aeda, mis on riigimaa, siin ma ei saa midagi teha,“ selgitab Laht talle Lääne-Virumaal Tamsalu vallas kuuluva Vajangu farmi aia taga. Farmis täidetakse rangelt ohutusnõudeid. Võõrad farmi ei pääse. Ka Laht ise on oma farmis sel aastal käinud vaid kaks korda. Ta näitab ja
selgitab meile rangeid ohutusnõudeid, mida farmitöötajad tänasel päeval täitma peavad – deso-matid, pesuvannid, lubjatsoonid, riiete vahetused ja duši all käimised. Need nõudmised pole mingi nalja-asi ja siin täidetakse neid piinliku täpsusega. Siin on, mida kaitsta. Vajangu farmi
6300-pealise karja bilansiliseks maksumuseks on 380 000 eurot. Farmi deso-kulu on ühes kuus 1000 eurot ja seda kannab farmer. Katku laiemat levikut sellega ei tõkesta. Ka Puurmanis, kuhu katk sisse lõi, täideti nõudmisi rangelt. „Need asjad, mis meie võimuses on, seakasvatajate, need me oleme kõik ära teinud, jah,“ ütleb Puhk.

Võrdlus Lätiga kole

Ehk siis selles, et katk meil nii kiiresti levinud on, süüdistavad farmerid riiki. Lätis, kus seakatk jõudis kodusigadeni eelmisel aastal, on hukatud kokku alla 600 sea. Meil on see number tänaseks 22 000. Läti alustas kohe metssigade küttimist. Meie mitte. Läti riik hakkas väikestest majapidamistest, kus ei suudetud ohutusnõudeid tagada, sigu kokku ostma. Meil seda ei tehtud. Meie seafarmerid on seda aga juba pikka aega nõudnud. „Kui me poleks neid asju ette näinud ja riigile rääkinud, et noh, siis, eks – kus te enne olite? Aga me rääkisime kaks aastat tagasi, et poisid, hakake metssigu laskma, leidke see pool milli, ostke neid väikeseid farmereid ülesse,“ ütleb Laht. Maaeluminister Urmas Kruuse astus ametisse aprillis. Ta ütleb, et tema eelkäija ajal otsustati metssigu mitte küttida, kuna kardeti, et see lööb meie metsadesse jõudnud katku ühe hoobiga laiali. Nüüd siiski küttimist alustatakse. Samuti ei peetud vajalikuks väikepidajatelt sigu
kokku osta - nüüd pakutakse neile, kes ohutusnõudeid täita ei suuda, sektorist väljumise kompensatsiooni. Ehk üle jääb küsida, mida me magasime? „Inimene on selline huvitav isend selles osas, et see kõik, mis on temast kaugel, ta ei taha seda endale sisse võtta. Ja vahel on
nii, et enne kui ta koduuksest sisse ei marsi, see mure, siis enne ta seda nii tõsiselt ka ei võta,“ räägib Kruuse. Sellega ei soovi ta samas öelda, et riik midagi tegemata jättis. „Ma ei saa öelda seda, et midagi jäi tegemata, sest osasid asju polekski saanud ilmselt teha. Kui me
vaatame seda, et meil on teada protsess, kuidas me likvideerime. Bioohutusnõudeid, ka selle minu lühikese aja jooksul, on muudetud juba kaks korda,“ lisab ta. Minister räägib, et võrdlus Lätiga ei kanna, sest kui Lätis nakatusid väikesed majapidamised, siis meil kohe suured farmid ja seepärast on ka hukatud sigade hulk suur.

Mida me valesti teeme?

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi
nakkushaiguste osakonna juhataja Arvo Viltrop aga hindab samade numbrite
järgi, et ju me ikka oleme midagi valesti teinud.Ta toob näitena välja,
et Läti nõudis kohe algusest peale karmilt ohutusreeglite täitmist - kui
seda ei tehtud, pandi farm kinni. „Meie samal ajal siiski võrdlemisi
leebelt tõlgendasime omaenda bioturvalisuse reegleid, mis olid meil omal
tegelikult määrusega kehtestatud,“ sõnab Viltrop. Näiteks on tänaseks
mitu korda karmistatud reeglites välja kirjutatud nõue ehitada farmi
ümber tara. Kuid tegelikult nõuti ka varem, et piirkonnas, kus metssealt
on avastatud katk, peab igal juhul tagama, et farm on metssigade eest
kaitstud. „Mind huvitab, kuidas 200- kuni 1000-pealises farmis
suudetakse seda nõuet täita, kui farmil puudub tara. Deso-barjäärid
nõuti ja on nõutud tegelikult. Need kas puuduvad või on puudulikud väga
paljudes farmides. Olid siis ja ilmselt on ka täna,“ lisab Viltrop.

Ehk küsimus tekib, miks neid reegleid juba varem karmilt ei jõustatud?
Ministri sõnul on selle küsimuse eest vastutav VTA täitnud oma
kontrollimise kohustusi korrektselt. „VTA on teinud kaks korda ringi
peale põhimõtteliselt kõikidele seakasvatajatele. Nüüd peale seda, kui
vet-ametnik lahkub, kas mina inimesena võtan kõiki neid tegevusi
arvesse, mida mulle on soovitatud, mida ma justkui vet-ametnikule näitan
või unustan mõne asja ära?“ lükkab minister osa vastutusest tagasi
seafarmerile.

Veterinaarameti juhti me tema kiire töögraafiku tõttu intervjueerida ei
saa, kuid telefonis kinnitab ta meile, et amet on tegelenud Aafrika
seakatku alase ennetustöö ja tõrjumisega juba 2011. aastast. Et tema
juhitav asutus seejuures midagi valesti oleks teinud või tegemata
jätnud, ta ei arva.

Seakarjad vähenevad

Kuid faktiks jääb see, et katku tõttu hukatud sigade arv Eestis on
ülisuur. Kui meil praegu on karjades püsivalt 350 000 siga, siis aasta
lõpuks pakutakse, et neid on juba viiendiku võrra vähem. Küsimus pole
pelgalt selles, et neid haiguskoldes hukataks. Küsimus on kehtima
hakanud piirangutes, mis puudutavad ka täiesti terveid farme - näiteks
sedasama Vajangu oma. Karju vähendatakse, kuna loomi pole kuhugi müüa.
„Kõige raskemaks teeb olukorra see nn kolmas tsoon,“ tunnistab Laht.
Piirangutega taudisoonid kehtestab Eestis Euroopa Komisjon. Tsoone on
kokku kolm ja kõige karmimad reeglid on sellessamas kolmandas. Eesti
aladel laiutab see lõunast Läti piiri äärest üle Võrtsjärve ümbruse
Virumaale välja. Selles tsoonis asub hetkel vähemalt kolmandik Eesti
seakasvatusest. „Sellest tsoonist võib viia sigu ainult tapamajja,“
ütleb Laht.
Kui see esmapilgul loogilisena tundus, siis tegelikult tuleb tunda
tausta - Eesti tapamajad kolmanda tsooni sigu väga ei taha. Ja kui
tahakski, siis nende hind oleks häbematult madal ja iga sea pealt tuleks
arvestada isegi kuni 90 eurot kahjumit. Nii et tegelikult tähendab see,
et müüa pole tsooni sattunud sigu eriti kuhugi. „Meil on ära lõigatud
nii Eesti turg, vaba turg, et kus me ise saaksime müüa oma looma, kuhu
sooviksime. Samuti kõik, mis me ise saaksime müüa Euroopa Liitu või
väljapoole. Eelkõige me kauplesime Läti, Leedu ja Poolaga. Siit farmist
läks üle nädala Poola ca 600 põrsast. See on tänaseks päevaks ära
lõigatud,“ räägib Laht.

Tsooni sattumine ootamatu

Kusjuures tsooni sattumisest teadasaamine tuli ootamatusena. „Reedel
kell 12 sain teate, järgmine nädal pidid sead minema. Kusjuures katk
minust jäi siis 34 kilomeetri kaugusele,“ räägib Laht farmi tabanud
olukorrast. Ootamatu oli see tsoon ka seetõttu, et seafarmerid
arvestasid lihtsa tõsiasjaga - kui kusagil farmis on avastatud
katkukolle, kehtestab riik selle ümber kolme kilomeetri raadiuses
ohustatud ja seitsme kilomeetri raadiuses järelevalve tsooni. Ehk kui sa
sellest välja jääd, peaks kõik korras olema. Euroopast tulnud otsusega
pandi aga paljudele korraga piirangud peale.
Maaeluminister räägib, et farmerite ootus oli vale. Tõsi on, et
esialgsed tsoonid kehtestab riik, kuid see on ajutine. „Kui suur see
tsoon lõplikult tuleb, see on Euroopa Komisjoni otsus,“ selgitab ta.
Minister lisab, et tugevad piirangud on Euroopa Liidule vajalikud
selleks, et näidata oma väliskaubanduspartneritele, kui tõsiselt
probleemiga tegeletakse.

Kuhu panna sead?

Kohalikku seafarmerit see loogika aga ei aita. Küsimus tekib, kuhu sigu
realiseerida? Laudad ei ole kummist, põrsaid sünnib kogu aeg juurde, aga
eest kedagi ära ei lähe. Paljusid Eesti seafarmereid koondava Tõusigade
Aretusühistu liikmetel ootab kolmandas tsoonis realiseerimist umbes 3500
siga. „Me ei tea, kuhu neid müüa, kuhu neid panna, nii et olukord on
väga kriitiline,“ ütleb Laht, kes juhib Aretusühistu nõukogu. Tal endal
on paarsada siga, keda ei saa eest ära müüa. „Konkreetselt meie farmis
ootab näiteks 250 siga teist nädalat realiseerimist. Nende kaal on täna
juba üle 135 kilo. Kui me sellel nädalal midagi ei leia, siis ma ei tea,
mis me järgmine nädal teeme. Kas paneme koorma peale, viime siis linna
või? Meil on mõistus otsas – võib-olla siis minister või peaminister või
president oskavad midagi välja pakkuda. Me enam ei tea, mis teha,“
räägib ta.
Sellises olukorras on arusaadav, et tsoonide kehtestamise otsus
ärritab. „Sa oled ettenägelik olnud, sa oled kõik teinud selleks, aga
kuskil keegi, tuginedes mingile Brüsseli otsusele, kus ei võidelda meie
farmerite eest – no see on mulle arusaamatu täielikult,“ lisab ta.
Minister lubab nende tsoonide osas leevendust paluda. „7. septembril
Euroopa Komisjonis tahaksime tegelikult teada, kas need tsoonid ei ole
võib-olla üle pingutatud,“ ütleb Kruuse.
Lisaks sellele proovib Eesti saada luba Baltikumis ja Poolas kolmandas
tsoonis kaubelda. Samuti räägib Kruuse võimalusest, et riik hakkab liha
konservidena kokku ostma. Tegelikult on kolmanda tsooni liha kõige
kontrollitum sealiha, mis üldse saadaval on.

Seakasvatus väheneb

Ent nii või teisiti hakkab Eesti seakasvatus kiirenevas tempos vähenema
- turult väljutakse, kuna lihtsalt ei pea vastu. Olukord on keeruline.
„Muidugi, eks meil on pangalaenud ja eks me peame kuidagi hakkama saama.
Maksepuhkusi pankadest saama. Eks me oleme nüüd ju kuskil kõrgendatud
riskidega osakondades,“ räägib Puhk. Ta peaks kunagi ka hukatud sigade
eest kompensatsiooni saama. „Kompensatsioonidest ja asjadest on ju juttu
olnud, aga kui palju kompenseeritakse, mida kompenseeritakse, seda ma
täpselt öelda ei oska,“ ütleb ta. Ta arvab, et kodumaisest sealihast
tekib defitsiit.
Ka Laht muretseb, et Eesti seakasvatusest võib kokkuvõttes ainult
mõnikümmend protsenti alles jääda ja eelkõige riigi saamatuse ning
otsuste tõttu. „Sa näed, et sa oled seda üles ehitanud ja kõike ja
praegu selliste rumalustega hakkab see asi käest vajuma – mitte, et sa
ise oleks rumal olnud,“ ütleb Laht.