Finantskriisi mõju: kas pangad tuleks riigistada?
Halbade aegade tulles pühivad analüütikud tolmu muidu pea unustusehõlma vajunud USA majandusteadlase Hyman Minsky teostelt. Tosina aasta eest surnud Minskyt ei osatud eluajal eriti hinnata. Chicagost pärit mees ei leidnud ühist keelt oma kodulinna ülikoolis Milton Friedmani juhtimisel turgude efektiivsust jutlustanud koolkonnaga, vaid uskus pigem, et rahaturg kipub hoopis ebastabiilsust tekitama. Praegusel rahanduslike tormituulte ajal vahetab mõni tema ammu müügilt kadunud raamat internetis omanikku tuhande dollari eest.
Financial Timesi peamajanduskommentaator Martin Wolf esitab oma kolumnis investeerimispanga Smithers & Co kogutud andmed maailma pankade kasumlikkuse kohta. Aastail 1997–2006 oli Briti pankade omakapitali mediaannominaaltootlus 20%. Sama näitajani jõudsid 2006. aastal ka Iirimaa, Hispaania ja Põhjamaade pangad. USA-s oli see veidi üle 12% ning ulatus samale tasemele ka, Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Seejuures on USA-s pikaajaline reaalne omakapitali tootlus olnud veidi alla 7%.
Eri majandusharude tootlus peaks olema pikaajalises mõttes ühtlane. Kui mõne sektori tootlus mingil hetkel teisi ületab, siis peaks saabuma ka aeg, mil sellel majandusalal läheb pikaajalisest keskmisest halvemini. “Üheksakümnel protsendil ajast on kasumid suuremad ja olud soodsamad kui keskmiselt, kuid kümnel protsendil ajast on kasumid negatiivsed ja olud tormilised,” ütleb Smithers & Co juht Andrew Smithers panganduse kohta Nikkei Financial Dailyle kirjutatud arvamusloos. Tema meelest tuleb suurendada pankade kapitaliseerituse nõudeid.
Panganduse puhul tekitab muret asjaolu, et poliitikutel on pea võimatu lubada pankadel pankrotistuda, sest see jätaks hoiustajad ilma suurest osast säästudest. Viimase aja ilmselt tuntuim näide on Briti pank Northern Rock, millesse riik on pumbanud miljardeid naelu maksumaksja raha. Tekib seega oht, et pangajuhid võivad heal ajal muretult riskida – teenides nii suuremaid kasumeid ja ka endale kopsakamaid boonuseid – lootuses, et halva aja kahjumid tasub riik.
Ilmselt ei realiseeru
Wolf peab tõenäoliseks, et tulevikus võib pangandus üha enam muutuda sektoriks, kus kasumeid riiklikult reguleeritakse – nagu praegu näiteks energeetikas.
Arvatagi on panganduse ja rahaturgude reguleerimisega seotud küsimused praegu nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka eri riikide asjaomastes asutustes suurema tähelepanu all. Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Tanel Rossi sõnul on praegu vara öelda, mil moel tulevikus reeglid muutuvad. “On aga tõenäoline, et Martin Wolfi poolt pakutud nn äärmuslikud lahendused ei realiseeru,” leiab Ross.
Finantskriisi teekond
•• Hyman Minsky põhiseisukoht on lihtne. Heal ajal investorid riskivad. Mida kauem hästi läheb, seda rohkem nad riskivad – kuni millalgi koguneb riske liiga palju. Ühel hetkel ei piisa enam investorite varade loodud rahavoogudest, et maksta kinni võlgu, mis nad on nende omandamiseks võtnud. Siis peavad nad hakkama vara müüma. Kuna see aga kahandab vara väärtust, hakkavad võlausaldajad oma laene sisse nõudma. Ajamomendile, mil investorid peavad hakkama spekulatiivsete kahjumite katmiseks müüma ka kvaliteetsemat vara, andis investeerimisfirma PIMCO tegevdirektor Paul McCulley 1998. aasta Vene kriisi ajal nime “Minsky hetk”.
•• Laurence Meyer, kes töötas kunagi koos Minskyga St. Louise’i Washingtoni ülikoolis, kuulus 1996–2002 Föderaalreservi juhatusse. Wall Street Journalile antud intervjuus nendib ta, et kui kunagi ei pööranud ta Minsky teooriale erilist tähelepanu, siis kokkupuude reaalse elu probleemidega on seda suurendanud. “Iga mööduva aastaga hindan teda aina enam,” ütleb Meyer. “Kuulan end mõnikord rääkimas ja mõtlen: oh sa poiss, mu jutt kõlab nagu Hy Minskyl.”
