Finantssektor vaidleb justiitsministeeriumi pensionianalüüsile vastu: mitmete järeldustega ei saa nõustuda
Finantssektori esindusorganisatsioon FinanceEstonia tegevjuht Anu Müürsepp kirjutab, et ei saa nõustuda mitmete järeldustega, milleni jõudis justiitsministeeriumi tellitud pensionireformi õiguslik analüüs.
Mitmete järelduste tegemisel on lähtutud eeldusest, et põhiõiguste riivet õigustab riive või reformi legitiimne eesmärk. Tegelikult puudub reformi eelnõus ja seletuskirjas selgelt sõnastatud reformi eesmärk, mis raskendab põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse analüüsi ning ei võimalda seega ka riive õigustamisel tugineda üksnes kaudselt tuletatud reformi eesmärkidele.
Ei saa nõustuda järeldusega, et II sambast väljamakse piirang 10 100 eurot ei riiva ebaproportsionaalselt II sambasse üle selle summa kogunud inimeste võrdsuspõhiõigust. Põhiõiguste riive on ebaproportsionaalne, kui esineb mõni teine sama eesmärki täitev, kuid põhiõigusi vähem riivav meede. Antud juhul oleks selliseks meetmeks näiteks reegel, et korraga on võimalik sambast välja võtta mingi protsent sambasse kogutud vahenditest. Selline lahendus tagaks kõikide II sambaga liitunute ühetaolise kohtlemise, sõltumata nende kogutu kogusummast.
Samuti on ekslik järeldus, et makstes isikule II sambast lahkudes välja nii isiku enda poolt sambasse makstud ühe kolmandiku (kaks protsenti isiku palga arvelt) kui ka riigi poolt lisatud kaks kolmandikku (sotsiaalmaksust lisatud neli protsenti) osa, tegutsetakse kooskõlas põhiseadusega. Riigi poolt ei ole lisatud II sambasse sotsiaalmaksu arvelt neli protsenti mitte isikutele mis tahes ajal vabaks kasutamiseks, vaid eesmärgiga, et need isikud koormaksid pensionieas vähem I sammast ja saaksid II samba arvelt kõrgemat pensioni.
Võimaldades peale isiku enda poolt II sambasse makstud osa välja võtta ka riigi tehtud sissemakstest kogunenud osa, koheldakse ebasoodsamalt II sambaga mitteliitunuid, kelle töötasudelt on samuti arvestatud ja makstud sotsiaalmaksu, kuid kes ei saa sotsiaalmaksust konkreetset protsenti rahana välja võtta.
Tuleb ka arvestada, et kuna II sambaga mitteliitunud isikute sotsiaalmaks on olnud terves ulatuses riigi kasutada, on II sambaga mitteliitunute kanda olnud proportsionaalselt suurem sotsiaalne solidaarsuskohustus. Ka seda arvestades ei ole põhjendatud maksta solidaarsuskohustuses väiksemal määral osalenud isikutele (ehk II sambaga liitunutele) rahas välja osa, mis oleks pidanud laekuma solidaarsussüsteemi, kuid ei laekunud põhjusel, et II sambasse koguja saaks tulevikus II samba arvelt kõrgemat pensioni.
Kolmandaks ei ole võimalik nõustuda järeldusega, et kui suure hulga II sambast väljujate tõttu väheneb II sambasse jääjate pensioniosakute väärtus, ei ole tegemist väga intentsiivse omandiõiguse riivega. Tegemist ei ole tavapärase investeerimisriskiga, millega oleksid saanud arvestada inimesed II sambaga liitumisel või fondivalitsejad investeeringute tegemisel. Ka siinkohal esineb alternatiivseid meetmeid, mis oleksid reformi silmas pidades sama efektiivseid, kuid aitaksid tõhusamalt kaitsta II sambasse jääjate investeeringuid. Näiteks oleks võimalik pikendada väljamaksete tegemise perioodi või näha ette väljamaksete tähtaegade oluline pikendamine olukorras, kus II sambast otsustab lahkuda näiteks üle 30 protsendi seni liitunutest.
