Firma, mis paisus üle serva
Eesti kõige võimsam ettevõte Eesti Energia muutus kümne aastaga armsast koduõue katlamajast rahvusvahelise energeetikaturu haiks. Kui jumal on kõikvõimas, kas ta suudab luua kivi, mida ta ise üles tõsta ei jõua? Eesti rahvas on Eesti Energia näol loonud ettevõtte, mida ta enam kontrollida ei suuda.
Esiteks ei ole võimalik üha laialdasema tegevushaardega ettevõtet meie tavapärast mõõdupuud kasutades hoomata, sest ettevõte muutub üha suletumaks, kontrollides üha võimekamalt enda kohta levivaid signaale.
Kui Eesti Energiast oleks tänavu saanud täisväärtuslik börsi liige, tähendanuks see kardinate lõplikku ettetõmbamist, sest börsireeglid piiravad avalikkusele jagatava teabe mahtu juba seaduse jõuga.
Samal ajal puudub parlamendil, valitsusel, majandusministeeriumil ja ühiskonnal tervikuna sõltumatu ja asjatundlik hinnang Eesti Energia üha laialdasemaks muutuvale tegevusele.
Eesti Energia suunab riiki
Näib üpris tõenäoline, et energeetika küsimustes valitseb riigile kuuluv Eesti Energia riiki, mitte vastupidi. Riigis, kus tegutseb, piltlikult öeldes, vaid üks energiafirma, ei ole mõistlik ülal pidada energeetikaministeeriumi.
Eesti Energia on ainukene kohalik ettevõte, kes suudab teadlastelt tellida suuremahulisi ja põhjapanevaid uuringuid. See asjaolu mõjutab paratamatult energeetika valdkonnaga seotud teadlaste vaatenurka.
Niimoodi kehastabki riigipoolset energeetikaalast oskusteavet majandusministeeriumis vaid üks inimene – energeetika asekantsler Einari Kisel. Tegemist on asjatundlikkuse, aususe ja suhtlemisoskuse poolest nii kõrgel tasemel oleva isikuga, et teda võib nimetada super-staarametnikuks. Kuid Kisel peab oma tegevuses leppima nn käepäraste vahenditega. Need käepärased vahendid loob aga paratamatult Eesti Energia, kes valdab kõige suuremat rahaportsu uurimistöödeks ja suhtekorralduseks.
Eesti Energiast ollakse harjunud mõtlema kui ettevõttest, kes toodab Eestile vajalikku elektrienergiat ja sealjuures annab paljudele peredele ka sooja. Kuid sellist lihtsat ja arusaadavat ettevõtet pole meil juba mõnda aega.
Energiafirmat juhivad raamatupidajad
Rahvusliku energeetikafirma edu näib andvat gümnaasiumi lõpetajatele soovituse: õppige energeetikuks. Kui aga vaadata ettevõtte juhatust, siis kõlab soovitus: õppige raamatupidajaks.
Tavaliselt juhivad Eesti suuri ettevõtteid oma tegevusvaldkonna asjatundjad. Eesti Energiat juhivad raamatupidajad, mis annab vihje, et omanikust riik pole sellele ette-võttele seadnud ülesandeks läbilöömise mitte katlamajanduses, vaid finantsspekulatsioonides.
Eesti Energia viieliikmelises juhatuses istub vaid üks energeetik – elektri ja soojuse valdkonna juht Raine Pajo. Juhatuse esimees Sandor Liive alustas 1995. aastal Tallinna Sadama finantsdirektorina. Eesti Energia juhatuse esimeheks tõusis ta samuti finantsdirektori ametikohalt. Loomulikult on raamatupidamise taust ka juhatuse liikmest finantsdirektoril Margus Kaasikul. Jaeäri valdkonna juhil Margus Ringil on seljataga edukas pangatöötaja ja raamatupidaja karjäär. Kütuste valdkonna juht Harri Mikk on jurist.
Selline meeskond on ülimalt võimekas välja töötama juriidiliselt korrektseid ja finantsiliselt vettpidavaid skeeme, mis on rahvusvahelises äris läbilöömiseks ülimalt tähtis. Kodutanuma kliendid tunnevad aga sageli, et neist sõidetakse teerulliga lihtsalt üle.
Sellise finantsiliselt elegantse ja juriidiliselt korrektse kavaldamise musternäiteks on hakkpuidu põletamine Narva elektrijaamade kateldes, kasutades seadusepügalat, mille tagamõte oli uute investeeringute meelitamine taastuvenergeetikasse. Tulemusena saavutati hakkpuidu, kuid ka elektrienergia kallinemine majanduskriisi kõige raskematel hetkedel, mis seadis küsimärgi alla mitme puidu ja elektri hinnast sõltuva ettevõtte eksistentsi.
Samasuguse elegantse hoolimatusega muutis energiamonopol tänavu oma eraklientide lepinguid nii maksegraafikute kui ka varem prognoositud tarbimismahtude osas, vaevumata kliente isegi korrektselt teavitama.
Eesti Energia võitleb oma eba-õigete või -õiglaste otsuste eest viimse veretilgani, klientide aega ja närve säästmata, sest tal on ressurssi rohkem kui ühelgi teisel.
Riigi määratud regulaatori – konkurentsiameti – klientide kaitseks tehtud otsused vaidlustatakse sageli kohtus. Mõnikord saadab monopoli siin ka edu, mis ei pruugi olla küll püsiv. Eelmisel majandusaastal mõistis konkurentsiamet Narva elektrijaamad süüdi turgu valitseva seisundi kuritarvitamise väärteos. Narva jaamad keeldusid määratud tarne korras elektrienergia müügist Kulon AS-ile ja Sagro Elekter OÜ-le. Narva elektrijaamad esitasid konkurentsiameti otsuse peale kaebuse, mille Harju maakohus rahuldas, kuid see menetlus ei ole veel lõppenud.
Hea näide sellest, kuidas klient on muutunud Eesti Energiale nulliks pärast koma, on mullu puhkenud elektriarvestite skandaal. Monopol kasutas rahumeeli seadust eirates kümneid tuhandeid taatlemata arvesteid. Ta rahustas ennast väitega, et pooled voolumõõtjad näitasid õigesti, 42 protsenti arvesteid eksis kliendi kasuks, klienti kooris vaid kaheksa protsenti neist. Tuhanded petetud kliendid olid lihtsalt statistilised arvud kusagil tulbas.
Oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse edukalt nn kahe näoga Januse taktikat: kui on vaja põhjendada riigilt raha või garantiide saamist, seostab Eesti Energia oma nõudmisi missiooniga – julgeolek. Kui aga on vaja klienti tariifide või teenustasudega pigistada, siis räägitakse kasumit tootva äriühingu tegutsemisreeglitest.
Eesti Energiale meeldib väita, et ta on saavutanud majanduskriisi ajal särava kasumi üksnes tänu usinusele väliskaubanduses. Kuid tõsi on see, et ligi pool kasumi kasvust langeb koduturule, kus ettevõte naudib monopoolset seisundit.
Kusjuures Eesti varustamine elektri ja soojaga ei kuulu isegi ettevõtte kõige tähtsamate tegevusvaldkondade hulka, mille peale ettevõte oleks nõus iseseisvaid riske võtma.
Eesti Energia sööstab raketina tõenäoliselt miljardite kroonide suuruse investeeringuga Jordaania ja Maroko kõrbe. Ürituse finantside kohta on öelda vaid, et „täpne finantseerimise kava selgub edaspidi”. Juba praegu on sinna kulunud üle 50 miljoni krooni.
Eestisse uute põlevkivielektrijaamade ehitamisse suhtutakse aga kui mõistlikku äririski ületavasse tegevusse, mis vajab kopsakat riigi lisagarantiid.
Rahvusvaheline energiakaubandus, rahvusvahelised maavara-uuringud, õlitootmise tehnoloogia arendamine, õli tootmine, taastuv-energia arendamine, tuumaenergeetika investeeringud välismaal, elektritööd, sideteenused – seda loetelu võiks täiendada ja pikendada. Eesti Energia ärihuvid asuvad Marokos, Jordaanias, Lätis, Leedus, Soomes ja õnneks seni veel ka Eestis.
Eesti Energia investeeringud võivad kujuneda välismaal palju suuremaks kui Eestis. Kokku soovib kontsern järgneva kümnendi jooksul investeerida 70 miljardit krooni. Elektrienergia tootmisvõimsustesse tehtavad investeeringud võivad aga välismaal kujuneda mitu korda suuremaks kui Eestis.
Kahe Narva rajatava energiaploki maksumusena on nimetatud 7,5–15 miljardit krooni. Viimane ja suurem summa pärineb tänavu maikuust. Aulepa tuulepargi investeering jääb miljardi krooni piiresse.
Jordaanias kavatseb Eesti Energia rajada ligi 800-megavatise võimsusega elektrijaama ja õlitehase. Seega võib Lähis-Idasse, Iisraeli ja Palestiina püssirohutünni kõrvale paigutatava raha hulk jääda vahemikku 10–18 miljardit krooni.
Tänavu aprillis allkirjastas Sandor Liive lepingu põlevkiviuuringuteks Põhja-Aafrikas Marokos. Sellest uuringust võib välja kasvada Jordaania-sarnane investeerimisprojekt.
Kui peaks juhtuma ime ja Ignalinasse hakatakse Eesti Energia osalusel ehitama uut tuumajaama, siis ka sinna kulub miljardeid. Kui Eesti saaks Ignalinast veerandi, tuleks eraldada järgmised 15 miljardit krooni 60 miljardi kroonisest koguinvesteeringust.
Seega paistab välisturgudel tegutsemine vähemalt kolm korda atraktiivsem kui kodus rehetare kütmine.
Kümne aastaga tuli hiigeledu
Kümme aastat tagasi, kui ettevõtte arengus toimus põhimõtteline murrang, oli Eesti Energia käive rohkem kui kaks korda praegusest väiksem, ettevõttes töötas ligi kaks korda rohkem inimesi ja aastane kahjum ulatus sadadesse miljonitesse kroonidesse.
Tundus, et nii suurt ja kahjumlikku ettevõtet ei ole võimalik remontida. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks tundus mõistlikuma lahendusena monopoolse Eesti Energia tükeldamine ja jupikaupa müümine välismaa energeetikainvestoritele.
Käsil oli sajandi tehing – Narva elektrijaamade müük võimsale Ameerika energeetikakontsernile NRG Energy. Toona Ameerika Ühendriikide suuruselt kaheksanda energeetikafirma NRG Energy tõi Eestisse Tiit Vähi. Survet, et Narva elektrijaamad erastataks just nimelt NRG Energyle, avaldas USA abivälisminister Strobe Talbott ja majandusminister William M. Daley. NRG Energy pakkus 49 protsendi Narva jaamade aktsiate eest 67 miljonit dollarit, nõudes, et kolmveerand Eesti elektriturust kuuluks vähemalt 2007. aastani temale ja elektrienergia hind tagaks ka võimalikud investeeringud jaamade ajakohastamiseks. NRG Energy president Dave Peterson väitis koguni, et tehingust sõltub Eesti pääsemine Euroopa Liitu.
Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk ja nõukogu esimees Jüri Käo tunnistasid NRG-tehingu halvaks, sest Eesti Energia oli ka ise võimeline Narva elektrijaamadesse piisavalt investeerima.
Okk oli selgelt vastu valitsuselt Eesti Energiale pakutavale pikaajalisele kohustusele osta ameeriklaste juhtimisel töötavatest jõujaamadest 15 aasta jooksul fikseeritud hinnaga elektrit, sest Euroopas seisis ees elektrituru avamine.
Elektriinsener Gunnar Okk oligi mees, kes pani aluse Eesti Energia praegusele mõjukusele, tõstis ettevõtte riigi energeetikapoliitika kujundajaks. Kui tollane majandusminister Mihkel Pärnoja teatas, et Eesti Energia tuleb konkurentsi tekitamise nimel tükeldada, siis kostis Eesti Energia peahoonest vaid pahast nohinat. Õige pea pidi minister oma sõnu sööma ja loobuma elektrimonopoli lammutamisest. Suurematest üksustest jõuti Soome Fortumile müüa vaid Läänemaa elektrivõrk.
Kõige parem Eesti firma
Eesti Energia on vaieldamatult üks väheseid Eesti nn kõige-kõige ettevõtteid. Eelmisel aastal tunnistas Gild Bankers selle Eesti kõige väärtuslikumaks ettevõtteks. TNS Emori uuringu kohaselt on tegemist Eesti kõige mainekama riigiosalusega ettevõttega, eelistatuima tööandjaga ja paremuselt kolmanda klienditeenindajaga.
Samal ajal kui suurem osa ettevõtteid kriisiajal ägas, suurendas Eesti Energia ärikasumit 69 protsendi võrra. Ligi pool ehk 45 protsenti sellest kasumist teeniti monopoolset seisundit kasutades Eesti klientide arvelt.
Eesti Energia on alustanud mitme uue investeeringuga. Algust on tehtud uue põlvkonna, Enefiti tehnoloogiaga õlitehase ehitusega, neljale Eesti elektrijaama energiaplokile väävlipüüdmisseadmete paigaldamisega ja sõlmitud leping Iru jäätmepõletusjaama ehitamiseks. Kõik need objektid peavad valmima 2012. aastal.
Olulisimaks reformiks võib pidada põhivõrgu ettevõtte Elering müümist riigile tänavu aasta alguses. Sellega asuti täitma Euroopa Liidu elektridirektiiviga pandud kohustust põhivõrguettevõtjate eraldamiseks suurtest energiakontsernidest.
Energiakaubandus välismaal
Välisturgudel tegutsemiseks võttis Eesti Energia kasutusele kaubamärgi Enefit. 2006. aastal Lätis registreeritud Enefitil on sadakond klienti, kelle seas annavad tooni õlletehased ja muud toiduainetööstuse ettevõtted. Järgneva kahe aasta jooksul kavatseb Enefit alustada elektrienergia müüki Leedu eratarbijatele.
Olemasolevad ülekandevõimsused Venemaa ja Valgevenega võimaldavad Eestile, Lätile ja Leedule piiramatut energiakaubandust idanaabriga. Põlevkivienergeetikal on Euroopa Liidus karmistuvate keskkonnanõudmiste tõttu vähe konkurentsivõimet, sest väiksemate investeerimisvajadustega Venemaal on elekter palju odavam.
Vastavalt elektrituruseadusele saab väljaspool Euroopa Liitu toodetud elektrienergiat Eestisse tarnida piiranguteta, müües elektrit Eestis tegutsevale elektribörsile või taotledes eraldi loa elektrienergia impordiks. Lätis ei ole piiranguid elektrienergia impordiks ja Leedusse saab elektrienergiat importida, kui see müüakse elektribörsile.
Enefiti suur aktiivsus võibki olla selgitatav Läti vabameelse suhtumisega imporditavasse elektrisse. Lätlaste vabameelsusel on tehniline põhjendus: nad on maailma ühed kõige rohelisemad elektritootjad, sest nad kasutavad peamiselt hüdroenergiat. Sellepärast ei suuda nad aasta ringi koduturule küllaldaselt elektrit toota.
Õlitootmine ja tehnoloogia areng
Enefiti nime kandev põlevkiviõli tehnoloogia võib tõsta Eesti Energia maailma juhtivaks energeetikatehnoloogia valdajaks. Kuid tõenäoliselt mitte ainuvaldajaks. Õlitehaste rajamiseks on moodustatud ühisettevõte Enefit Outotec Technology, millest ligi pool – 40 protsenti kuulub Soome tehnoloogiafirmale Outotec.
Naftavarudele ligipääsu raskenemine ja Mehhiko lahe katastroofiga ilmsiks saanud keskkonnariskid tõstavad Eestis ühena vähestest maailma riikidest kasutatud põlevkivi rahvusvahelises energeetika-äris esiplaanile.
Põlevkivi võib leida kõikidel mandritel. Kuid saatuse tahtel ja Eesti Energia juhtkonna ettenägelikkuse tõttu valdab Eesti tõenäoliselt maailma kõige eesrindlikumat tehnoloogiat selle töötlemiseks.
Tehnoloogia avalöögina valmib 2012. aastal Eesti elektrijaama juures Auveres õlitehas, mis vajab aastas ligemale 2,3 miljonit tonni põlevkivi ning toodab sellest 290 000 tonni põlevkiviõli ja 75 miljonit kuupmeetrit elektritootmises kasutatavat uttegaasi. Lisaks on tehasega integreeritud 35 MW auruturbiin elektritootmiseks, mis kasutab ära õlitootmisel tekkivat jääksoojust. Uue õlitehase maksumuseks on ligi kolm miljardit krooni. Selliseid tehaseid võib aastate jooksul üksteise kõrvale tekkida kolm-neli tükki.
Järgmise sammuna võetakse ette Eesti esimese rafineerimistehase rajamine, mille toodang suudab katta Eesti aastase vajaduse diislikütuse järele.
Kaevandamise kuningas
Kuigi Eestis tegelevad põlevkiviõli tootmisega Viru Keemia Grupp ja Kiviõli keemiakombinaat, valdab Eesti Energia praegu ainsana oma tegevuseks piisavat põlevkivivaru ja tootmisvõimsust. Eesti Põlevkivi sulandamine Eesti Energia kontserni kaevandusettevõtteks näitab, et seda ressurssi kavatsetakse kasutada ennekõike oma tegevuse tagamiseks ja müük konkureerivatele õli-tööstustele kujuneb teisejärguliseks või hoopis tähtsusetuks.
Vastavalt maapõueseadusele on Eestis aastaseks põlevkivi kaevandamise mahuks lubatud 20 miljonit tonni, sealhulgas Eesti Energiale ligikaudu 15 miljonit tonni. Maailma põlevkivivarud ületavad tõestatud naftavarusid mitmekordselt. Eesti on koos Hiina ja Brasiiliaga põlevkivi kaevandamise juhtriik.
Moodsalt tehtud elektritöö
Eesti Energia tõusu moodsaks ettevõtteks saatis paljude tugiteenuste üksuste sulgemine ja näiteks elektri-ehitustööde sisseostmine alltöövõtjatelt. Selle tagajärjel ei tea Eesti Energiast elektritööd tellinud klient kunagi, missugustes tunkedes mehed tema õue sõidavad.
Kuid nüüd on elektrimonopol hakanud turul reklaamima laialdast elektritööde teenust alates pistiku vahetamisest kuni süsteemide projekteerimiseni. Ettevõtte klienditelefon annab üpris laialivalguva seletuse sellest, kes ja millistel tingimustel kliendi juurde töid tegema tuleb. Mõnel juhul tulevad Eesti Energia töömehed, teinekord alltöövõtjad. Ilmselt on Eesti Energia elektritööde teenuse puhul tegemist lihtsalt ühe turundusliku võttega.
Kaotatud ja võidetud sideteenus
Aastaid tagasi kuulutas Eesti Energia, et hakkab voolupistiku kaudu oma klientidele internetti pakkuma. Lahendus tundus paljutõotav, avalikkusele näidatud seadmed käepärased, vastav äriüksus hakkas täie auruga tööle, kuid asi lõppes läbikukkumisega.
Kaotuse tunnistamine ei kuulu Eesti Energia ärifilosoofia juurde ja sellepärast võeti kasutusse mobiilsideäris aegunud 450-sagedus ning ehitati üles mobiilset internetiteenust pakkuv Kõu.
Roheline energia
Roheline energia on Eesti Energia turundusprojekt, kus tavapäraselt toodetud elektrit müüakse kallimalt klientidele, kes saavad omakorda oma tooteid rohelisuse loosungiga reklaamida.
Alguses suhtuski Eesti Energia taastuvenergiasse kui vaid turundusse, milleks andis talle võimaluse Jägala jõel tõeliselt kauni projektina taastatud hüdroelektrijaam. Teema arendus paistis kõrvaltvaatajale nii, et liigutama hakati, kui mõni algatusvõimeline väikeettevõtja oli hakanud monopolile kandadele astuma.
Riigi määratud toetusskeemid taastuvenergiale andsid aga asjale uue mõõtme. Kolm aastat tagasi ostis energiamonopol Eesti ärimeestelt Noarootsis Aulepa tuulepargi, kuhu kavatsetakse 900 miljoni krooni suuruse investeeringuga rajada Balti riikide võimsaim 39-megavatine tuulepark.
Võimsaim keskkonnasäästuga seotud projekt on Irusse 2012. aastaks jäätmepõletusjaama rajamine. Siin on tegemist lausa jõuga läbi surutud investeeringuga, sest tuli murda nii naabruses Väo elektrijaamas samalaadset projekti kavandanud konkurent kui ka prügi ladestamisesse investeerinud välismaa prügifirma vastuseis.
Irus hakatakse põletama 220 000 tonni prügi aastas, mis peaks kommipaberitest puhtaks imema iga peenemagi prao – umbes sama suur kogus prügi Eestis aasta jooksul toodetaksegi.
