Märkamatult on inimkond lähenenud kolmandale tööstusrevolutsioonile.
Esimese kahe tööstusrevolutsiooni puhul juhtus samamoodi: 18. sajandil hakkasid Inglismaa tekstiilivabrikutes masinad inimesi välja tõrjuma, aga alguses puudutas see väheseid. Kuid saja aasta jooksul muutus maailm rohkem kui mitu sajandit enne seda.

Teise tööstusrevolutsiooni põhjused kerkisid 19. sajandi keskel. Metallitööstus tegi suure hüppe edasi, kuid need märgid olid laiemalt näha alles paar aastakümmet hiljem, kui Fordi konveier hakkas meeletu kiirusega laskma välja ühe auto teise järel.

Niisugused protsessid toimuvad ka nüüd.

Praegu töötab maailmas umbes poolteist miljonit robotit ja ühe roboti kohta tuleb umbes 3000 inimtöötajat. Kuid Brüsseli analüüsifirma Brugel uuringute järgi hõivavad robotid juba 20 aasta pärast enam kui pooled töökohtadest. See ei tähenda muidugi, et pooled praegused töötajad jäävad töötuks, kuid töökuulutustes hakkavad kindlasti figureerima uued terminid.

Robotite aktiivne kasutamine lihttööde tegemisel algas juba mitusada aastat tagasi tehastes ja praegu see laieneb üha. Üheks tööstusliku robottehnika liidriks sai ootamatult Amazon, kes kasutab oma ladudes mehaanilisi käsi Robo-Stow, mis tõstavad riiulitelt asju alla, ja mobiilroboteid Kiva, mis veavad esemeid mööda põrandat ühest kohast teise.

Robotiseerimise buum on viinud meid ka täiesti uue nähtuse, ilma juhita sõidukite juurde.
Selle ala pioneeriks on Google, kes katsetab isesõitvaid autosid Nevada osariigi teedel juba 2011. aastast, kuid praeguseks on analoogsete projektide kallale asunud ka autofirmad, nagu Toyota, Nissan ja Volvo. ABI Research ennustab, et aastal 2020 sõidab maailma teedel 10 miljonit juhita autot.

Pole ime, et Google on üks peamisi investoreid Uberis, mis lihtsustab takso tellimist, ja hakkas hiljem ka ise sarnase projekti kallal töötama. Ilma juhita takso aitab oluliselt vähendada sõidu hinda, kuid jätab tööta miljonid taksojuhid.

Kadumisohus pole vaid tehnikaga seotud töökohad. Juba praegu on mitmes valdkonnas arvutid targemad kui inimesed. Male maailmameister Garri Kasparov kaotas arvutiprogrammile Deep Blue juba eelmisel sajandil: 1997. aastal peetud kuuest partiist koosnev matš lõppes seisuga 3,5 : 2,5 IBM-i arvuti kasuks.

Male näib kõrvalt vaadates üsna algoritmipõhise mänguna (kuigi tegelikult ei ole see nii). Kuid näiteks „Kuldvillak”, kus tuleb küsimustele vastata väga kiirelt ja täpselt, paistab hoopis teistsuguse mänguna. Kuid vaatamata näilisele keerukusele võitis programm Watson (autor samuti IBM) 2011. aastal kaht „Kuldvillaku” kõige tugevamat mängijat Ken Jenningsit ja Brad Rutterit.

Ken Jennings, kelle arvel on ajalooline seeria, mis koosneb „Kuldvillaku” 74 järjestikusest võidust, kirjutas ajakirjas The Slate, et uus tarkade arvutite põlvkond jätab paratamatult töötuks palju inimesi, kelle amet on seotud infoga. Võimalik, et viktoriinidel osalejad on esimesed ohvrid, kuid kindlasti mitte viimased.

Huvitav on see, et pärast esimest kuulsat võitu hakati programmi Watson kasutama hoopis haiguste diagnoosimise valdkonnas. Tõenäoliselt on meditsiin järgmiseks võitlustandriks inimkonna ja robotite vahel ning lähiaastatel hakkavad masinad võtma üle meditsiiniõdede ja arstide töökohti.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti 35-ndast numbrist.