Aasta peamine majandusuudis tuli peaagu märkamatult. Hiina geopoliitiline ning majanduslik tähtsus kasvab, samas kui USA jätkab oma üleilmse juhtpositsiooni raiskamist eliidi ahnuse ja Lähis-Ida lõputu sõja tõttu.

Hiina tõus on aja märk, kuid ka tagasiliikumine minevikku. Hiinast sai ühtne riik üle 2000 aasta tagasi ja nagu on näidanud faktid, oli Hiina majandus 1889. aastani suurim maailma mis
tahes muust majandustest (arvestades ostujõu pariteeti), kuni USA varjutas ta. Nüüd, 125 aastat hiljem on olukord taas muutunud.

Majandusliku võimsuse kasvuga tuli ka geopoliitiline mõju. Hiina juhte tervitatakse kogu maailmas. Paljud Euroopa liidrid peavad Hiinat oma majanduskasvu tagamiseks kõige olulisemaks teguriks. Aafrika liidrid peavad Hiinat asendamatuks partneriks infrastruktuuri ja äritegevuse arendamisel. Ladina-Ameerika majandusstrateegid ja juhid vaatavad Hiina poole vähemalt sama palju kui USA poole. Jaapan teeb samuti pärast pingete perioodi jõupingutusi, et parandada suhteid Hiinaga. Isegi Venemaa on hakanud kalduma Pekingi poole, kui on sõlminud Hiinaga mitmel alal tugevamaid sidemeid, sealhulgas energeetika ja transpordi valdkonnas.

Nagu USA pärast II maailmasõda, on ka Hiina praegu valmis panustama suuri ja reaalseid vahendeid, et ehitada üles tugevaid majanduslikke ja infrastruktuurialaseid sidemeid kogu
maailma riikidega, kellele on Hiina juhtroll kasulik, kuna see aitab lahendada nende arenguprobleeme.

Hiina algatuste arv on jahmatav. Ainuüksi eelmisel aastal käivitas Hiina neli projekti, mis lubavad tema mõju maailma kaubandusele ja rahandusele märkimisväärselt laiendada. Hii-
na osales koos Venemaaga, Brasiiliaga, Indiaga ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga uue arengupanga loomisel, mille asukohaks saab Shanghai. Pekingis loodud uus Aasia infrastruktuuri investeerimispank aitab finantseerida suuri raudtee- ja energiaprojekte.

Nn uus siiditee peab ühendama Hiina Ida-, Lõuna- ja Kesk-Aasia riikidega ning ka Euroopaga tänu raudtee- ja maanteevõrgu ning kiudoptilise sidevõrgu laiendamisele. Ning nn mere
siiditee eesmärk on kaubanduse arendamine Ida-Aasias ja India ookeanil.

Kõik need algatused eeldavad lähimate kümnendite jooksul sadadesse miljarditesse dollaritesse ulatuvaid investeeringuid, partnerriikide arengu kiirenemist ning nende tööstus-, kaubandus- ja finantssideme süvenemist Hiinaga.

Ei ole garantiid, et kõik kavandatav ellu viiakse. Hiina põrkab kokku tohutute sisemise probleemidega, sealhulgas kasvava ebavõrdsusega, saastatud keskkonnaga, vajadusega minna üle energiatõhusale majandusele, samade probleemidega finantsturgudel, millega võitlevad USA ja Euroopa.

Kui Hiina muutub oma naabrite suhtes üleliia agressiivseks, näiteks nõuab järeleandmisi vaidlusaluste naftarikaste merealade osas, siis tekitab see tõsiseid diplomaatilisi pingeid.
Hiina majanduskasv võib anda panuse üleilmsesse heaolusse, kui tema liidrid keskenduvad investeeringutele infrastruktuuri, ökoloogiliselt puhta energeetika, tervishoiu ja teiste rah-
vusvaheliste prioriteetide arendamiseks. Kuid maailm oleks parem paik, kui USA koos Hiinaga tegutseksid konstruktiivsemalt. Hiljutised Barak Obama ja Xi Jinpingi avaldused kahepoolsete kliimakokkulepete ja puhta energia arendamise kohta näitavad parimat võimalikku arenguteed. Ameerika sõjaline poliitika Lähis-Idas aga on halvim tee.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti jaanuarikuu numbrist.