Juurdunud tavade lõhkumine näib olevat noorte eestlaste veres. Kui ettevõte Tahe Kayaks 1989. aastal asutati, seisid kohaliku klientuuri teel mere äärde ees kuulipildujapunkrid, vahitornid ja okastraat. Juba algusest peale oli just tahe see, mille abil võitis ettevõte eesseisvad raskused ja püüdles Euroopa suurimaks tootjaks.

Nagu paljud teised süstafirmad, lõid Tahe kirglikud aerutajad, mitte ärimehed. Ettevõtte asutasid Eesti võistlussüstasõitjad Indrek Tuul ja Taavi Rajasalu – üks neist olümpiatreener –, kui Gorbatšovi kooperatiivide seadus legaliseeris 1989. aastal eraettevõtete omamise.Firma oli algusest peale seotud Põhjamaadega. Süstad valmistati Soome disainerite abiga ning ülikallis Põhja-Euroopas läks jutt Eestis tehtud süsta suurepärasest hinna ja kvaliteedi suhtest kiiresti liikvele. Neid sai peaaegu poole hinnaga.

Vennad Marek ja Janek Pohla puutusid Tahega kokku 2003. aastal, kui keemiainsener Marek (nüüd 34-aastane ja Tahe tegevjuht) töötas ettevõttes, mis varustas Tahet materjalidega.Tema oli see, kes tutvustas ettevõttele süsinikkiudu, Kevlarit ja injektorvormimist. Kui Tahe asutaja 2006. aastal suri ja et-tevõte uut juhatust otsima asus, pakkus Marek kandidaadina välja oma ärijuhtimise magistri kraadiga kraadiga venna Janeki (praegu 41-aastane ja Tahe president), ent ühe miljoni euro suurune käive ei võimaldanud sellist palka, et kumbki vend oleks pakkumisest huvitatud. Selle asemel otsustasid nad enda kui juhatajate motivatsiooni tõstmiseks osta 28-protsendise osaluse. Nad maksid sularahas ja liiga palju. „See oli kallis pilet ärimaailma.” Forbesi allikate hinnangul oli summa maksimum 100 000 eurot.

Värskelt juhatusse asunud vennad käisid 2007. aastal Stockholmi paadimessil. Jaemüüjad tõmbusid nende otsemüügipraktika peale tagasi ja käskisid neil järgmise aasta messini oodata. Seni jälgiti neid. Tehti ettepanek, et kui nad loobuvad otsemüügist, nõustuvad jaemüüjad nende süstasid müügiks ostma. Tahe jaoks oleks see tähendanud riskantset perioodi, kui olulise tähtsusega piirkonnast sissetulekut ei tule.Hoolimata jaemüüjate ultimaatumist otsustasid vennad, et neil on tugev eelis: nad olid eelkõige ärimehed ja alles seejärel aerutajad, ning nad läksid välja riskile.
 
Süstaärikultuur, nagu vennad seda nimetasid, oli tardunud: „Ma lähen täna aerutama, põrgu see äritegevus.” Turg oli killustunud väikeettevõtjate vahel. Vennad asetasid äritegevuse aerutamisest ettepoole.Hinnates Euroopa koguturu väärtuseks vähemalt 400 miljonit eurot aastas, võtsid Janek ja Marek Pohla suuna ühele eesmärgile: konsolideerumine. „Oli levinud, et tootjad müüsid kaupa turustajatele, kes tõid siis tooteid maale neljas või viies riigis.” 2013. aastal Euroopas uksed kinni pannud USA Johnson’s Outdoorsi juhtum tõestas, et see vertikaalne turustusmudel on täiesti vananenud. Olles lõpetanud müügi otse aerutajatele, otsustati luua suhted parimate jaemüüjatega, kellel oli igas riigis selge müügipiirkond.

Aasta pärast seda, kui vennad olid otsemüügi lõpetanud, pidasid Skandinaavia ja Soome jaemüüjad oma sõna ning ostsid Tahe paadid. See ei olnud heategevusena mõeldud. Janek ja Marek Pohla suutsid neid varustada täielikult valmis süstadega hulgihinnaga umbes 500 eurot tükk, mis oli umbkaudu pool konkurentide hinnast– paadimüüja valikul oluline argument. Hoolimata hinnaeelisest mõisteti, et „Valmistatud Eestis” ei ole Skandinaavia ostjate jaoks kuigi ahvatlev müügiargument. 2008.–2009. aastal tõi müügitegevus sisse piisavalt raha (mõlemal aastal kokku üle 600 000 euro kasumit) ja Tahe haaret oli võimalik hakata väikeste omandamiste abil laiendama.

Strateegia oli kaheosaline: esiteks omandada tuntud Skandinaavia toodete kaubamärgid, millesse on võimalik uus elu sisse puhuda. Teiseks omandada targal viisil elujõulised ettevõtted, millega uutele Euroopa turgudele minna. Eesti Swedbankile ja Nordeale mõte meeldis ning nad olid valmis laienemist finantseerima.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti novembrikuu numbrist.