Forbes Eesti: Kas Krimmi hasartmängutsoon hakkab toimima?
Vene valitsus näib mõistvat vajadust midagi teha, et aidata Krimmi majandusel areneda, ja adub, et pole ei poliitiliselt ega majanduslikult realistlik lasta piirkonnal pidevalt riigieelarvest miljardeid dollareid imeda. Mõni idee, mis on välja käidud, eriti nn erimajandustsoonide loomine, mis hõlmaks paljude tavapäraste bürokraatlike toimingute kõrvalejätmist, on isegi lubav. Sild üle Kertši väina ei trooniks minu arvates Venemaa taristuvajaduste nimekirja tipus, kuid Krimmi ühendamine Lõuna-Venemaa suhteliselt elava majandusega on täiesti mõistlik ja võib anda pikaajaliselt päris suurt kasu. Teostamisega kaasnevad märkimisväärsed riskid, kuid need ideed on mõistlikud.
Ent põhistrateegia, mille juurde valitsus on jäänud, võib väga hästi osutuda kõigist kõige perspektiivitumaks: hasartmängud. Stagneerunud või majanduslanguses piirkondade majanduse arengu elavdamine peamiselt hasartmängude varal on traditsioonidega ameerikalik taktika. Seda on kasutatud nii erinevates linnades, kui seda on Pittsburgh, Saint Louis, Detroit ja Philadelphia. Idee on selles, et meelitades ligi mittekohalikke ja julgustades neid hullunult kulutama, stimuleeritakse püsivalt kohalikku erasektorit: kasiinod loovad töökohti ja need töötajad kulutavad oma palga kohapeal ning tekitavad tõhusa kasvu- ja investeerimistsükli. Teoorias kõlab see hästi, kuid praktikas ei tööta kunagi. Miks?
Üks põhjus on see, et hasartmängud on üks kõige regressiivsemaid majandustegevusi üldse: need võtavad süstemaatiliselt hädasolijatelt ja annavad rikastele. Iga haritud inimene mõistab, et hasartmängud on mahhinatsioon – asutus võidab alati. Inimesed, kes külastavad hasartmänguasutusi regulaarselt, ei ole niisiis seda tüüpi turistid, keda linn tegelikult ligi meelitada tahaks (näiteks jõukaid ja ühiskonnaredelil ülespoole liikujaid), vaid vaesed, heitunud ja vanurid. Selle asemel, et panna alus tõhusale investeerimis- ja kasvutsüklile, tekitavad hasartmängud harilikult vaesuse, töötuse ja võla allakäiguspiraali.
Ent isegi siis, kui hasartmängud oleks vettpidav majanduse arendamise strateegia – ja on mitu põhjust arvata, et need seda ei ole –, kaasneb hasartmängudega Krimmis omalaadne probleem. Isegi Venemaa standardite järgi ei oleks Krimm eriti unikaalne. Kaugel sellest, et muutuda 1950-ndate ja 1960-ndate Las Vegaseks – koht, mis õitses suuresti seetõttu, et selle konkurendid olid ebaseaduslikud –, oleks Krimm tegelikult viies tsoon Vene Föderatsioonis, kus hasartmängud on seaduslikud. Krimm ei oleks isegi ainus hasartmängutsoon Lõuna-Venemaal: hasartmängutsoon on ka Krasnodari krais, ühes riigi majanduslikult ja demograafiliselt kõige elavamas piirkonnas. Erinevalt Krimmi potentsiaalselt loodavast tsoonist on Krasnodari oma juba tervenisti välja ehitatud ja see teenindab maksvaid kliente. Krimm tegeleks tagaajamismänguga enda tagahoovis.
Väärib meenutamist, et Krimmis tegutsemisega seonduvad spetsiifilised katsumused on üüratud. Isegi Venemaa vähem kui nõudlike standardite järgi on Krimmi transporditaristu vähikäiku tegemas ja väljaarendamata: mängurite saamine Simferopolist (seal asub endiselt piirkonna ainus päris lennujaam) sinna, kuhu iganes hasartmängutsoon lõpuks ehitataks, oleks aeganõudev ja keerukas (olles käinud konverentsidel Jaltas, võin isiklikult kinnitada, et teed mööda liikuda on seal äärmiselt keeruline). Samuti ei saa mööda pisiasjast, et kõik teised hasartmängutsoonid Venemaal sõltuvad erainvesteeringutest: erainvestorid ei ole olnud vastutavad mitte ainult kasiinode haldamise ja käigushoidmise eest, vaid ka nende ehitamise eest (valitsuse osa on olnud aidata arendada tugitaristut). Arvestades Krimmi investeerimise erilisi riske ja kapitali väljavoolu tohutut mahtu, mis 2014. aasta alguses aset on leidnud, osutub erainvestorite leidmine isegi veel keerulisemaks kui tavaliselt. Ja mis puutub tulundusettevõtete arendamisse ja käitamisse, siis mida vähem on Vene valitsusel selle tegevuse kohta öelda, seda parem.
Kui te pole endiselt veendunud, et hasartmängud Krimmis on umbtee, väärib arvesse võtta seda rahasummat, mida Vene valitsuse esialgsed (ja seega äärmiselt optimistlikud) prognoosid ütlevad hasartmängude tulu kohta: miljard rubla aastas. „Miljard“ kõlab väga hästi, peaaegu sedaviisi, nagu oleks kogu ettevõtmine asja väärt. Ent kui te konverteerite arvu USA dollaritesse, saate summa kolmkümmend miljonit, mis ei kõla enam nii mõjuvalt. Kolmkümmend miljonit dollarit aastas piirkonnas, kus elab 2,5 miljonit inimest – ei pea olema majandusdoktor, et mõista hasartmängude võimetust olla regiooni majanduslik selgroog, need saaksid olla ainult väga tähtsusetu osa suurest pildist.
Arvestades Krimmis toimuvat vaesumist, selle ohtlikus seisus taristut, loodusvarade puudumist ja äärmiselt ebakindlat geopoliitilist situatsiooni, on äärmiselt tõenäoline, et Krimm ei suuda end majanduslikult ülal pidada. Palju tõenäosem on Krimmi muutumine kasvavaks koormaks Vene Föderatsiooni eelarvele ja praeguse eufooria pöördumine vastastikusteks süüdistusteks. Ent Kremli kiindumus hasartmängudesse näitab, et üritatakse veendunult leida taktikalisi lahendusi strateegilistele probleemidele, ja see annab alust tõsiseks mureks.
Mark Adomanis on Forbes USA kaasautor.
Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda Forbes Eesti juulikuu numbris.
