Forbes Eesti: kas survestamine paneb kiiremini, kaugemale ja kõrgemale hüppama?
Seejuures ei pidanud ta silmas liinitöölisi, sõdureid harjutusväljakul ega algajaid sportlasi, jutt ei käinud lihtsaid tegevusi sooritavate inimeste karmist mõjutamisest, vaid andekate ja haritud kolleegide stimuleerimisest suurtele tegudele. Autor kinnitas, et valu on väga produktiivne stress, see paneb tegema imesid – meenutage kas või tuntud juhtumit eaka naisega, kes suutis kergitada autot, mis oli tema lapselapse peal.
Andkem kolumni autorile au, ta julges rääkida teemal, mis tekitab muret paljudele, kuid mida vähesed tunnistavad. Jätame kõrvale eetilise aspekti ja püüame mõista küsimuse praktilist külge. Kas valukeskuste mõjutamine on tõepoolest hea võte haritud ja korrektsete inimeste puhul?
Me elame psühholoogia õitsengu ajastul ning see tähendab, et me teame hästi, milliseid keeli tuleb puudutada ja millistest niitidest tõmmata, et teine inimene teeks seda, mida me tahame. Professionaalne suhtlemine, olgu see siis mis tahes kontekstis – ülemuse ja alluva, müüja ja ostja, projektipartnerite vahel –, ei ole enam elav, spontaanne ja emotsionaalne. Me ei räägi midagi mitte sellepärast, et see paneb meid tõepoolest muretsema, häirib või ajab lausa vihale. Me räägime sellest, et mõju „objekt” tegi seda, mida meil temalt tarvis oli. Me „müüme ideed”, „viime vajalikule järeldusele”, „stimuleerime vajalikku reaktsiooni”. Arvatakse, et „objekt” ei kahtlusta midagi sellist: ta ei ole lugenud raamatuid, käinud koolitustel ega saanud elukogemusi, ta isegi ei aima, et just praegu temaga manipuleeritakse.
Tegelikult on aga kõik juba ammu õppinud eristama siirast suhtlust trikkidest, arendanud välja kaitsemehhanismid ja suhtuvad igaks juhuks umbusklikult isegi teeskluseta emotsioonidesse. Ning kui ülemus esitab kaasahaaravat motivatsioonikõnet või mõjutab ettevaatlikult valukeskusi, siis võtavad seda tõsiselt ainult kõige naiivsemad. Arukamad ja kogenumad saavad väga hästi aru, mis just sel hetkel toimub. Neid kaitsemehhanisme, mille me oleme endale loonud igasuguste trikitajate vastu, võib murda ainult tegeliku emotsiooniga. Ning me teame alati, millal on inimene tõsiselt mures ja millal ta kasutab teatud võt teid. Kui ülemus ise ei tunne valu, siis on vastuseks „mõjule” ainult ärritus. Aga isegi kui ta on siiras, siis on viha liiga tugev vahend, seda ei tohi kasutada sageli. Juhti, kes satub pidevalt hüsteeriasse, kannatatakse ainult siis, kui ta on geenius või maksab väga kõrget palka.
Sellele vaatamata töötab meie mõistus tõepoolest paremini surve all. Just seetõttu on lähenev tähtaeg suurepärane energiaallikas. Supertõhusad inimesed armastavad kogeda pinget, teha teoks võimatut ja võtta vastu väljakutseid. Ning ülemuse asi on neid selles aidata. Ülesande raskuse ja selle täidetavuse suhte reguleerimine (tähtaja ja tulemuse parameetrite abil) on oluline oskus, mida ei ole sugugi igal juhil. See on tegelikult raske: peab olema kogu aeg seotud ja kaasatud, sest eri inimesed vajavad erinevaid tingimusi, et intellektuaalne ja emotsionaalne pinge säiliks. Ning alati ei ole vaja jalgu trampida ega karjuda.
Palju tõhusam on raudkäsi sametkindas – on üsna lihtne iga kord pärast tähtaja möödumist tulemust kontrollida ja hinnata. Seejuures on siis kõik aus, pole mingit manipuleeri-mist: me ju nõustusime tingimustega, see oli täiskasvanud inimeste kokkulepe.
Me oleme valmis end väga kõvasti kokku võtma, et pärast öelda: „Ma tegin selle ära, ma suutsin.” Kaudne kinnitus sellele on massiline vaimustus maratonijooksust. Saavutust ei tohi mingil juhul pisendada. Inimene saab muidugi ise aru, kas tal tuli midagi välja või mitte, aga rõõmu on võimalik suurendada, andes mõista, et ka teised (seahulgas ülemus) teavad, kui raske see oli. Sugugi ei ole vaja oodata pika tee lõppu, näiteks projekti täielikku elluviimist. Väga hästi motiveerivad ka vahesaavutused.On juba saanud tavaks noogutada silmapaistvate ja samal ajal väga ebameeldivate juhtide puhul, et õigustada nende karmust alluvate suhtes: vaadake, kuidas ta end ülal pidas ja millist edu ta saavutas!
Aga kui silmitseda tähelepanelikult, siis on lisaks valukeskuste mõjutamisele võimalik leida veel midagi: tõsiseid proovikive ja suuri saavutusi, mis annavad tõelise elu elamise tunde. Ning selle eest võivad inimesed nii mõndagi andestada.
Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti novembrikuu numbrist.
