Seega ei ole üleliigne mõtiskleda aeg-ajalt selle üle, mida me peame silmas professionaalsuse all − nii vajaliku kui ka piisava professionaalsuse all. Ning millal on vaja kitsa ala spetsialiste ja millal universaale?

Viimase majanduskriisi käigus kandis kirjastusäri suuri kaotusi, sadade kaupa suleti ajalehti ja ajakirju, langesid tiraažid ja reklaamitulud, eriti kannatas äriajakirjandus. Samal ajal ei kogenud ajakiri The Economist märkimisväärseid raskusi, vaid hoopis kasvas kõikide näitajate poolest.

Kõige raskemal, 2008. aastal suurenes ajakirja tiraaž 8 protsenti ja 2009. aastal 6,4 protsenti ning reklaamitulud suurenesid vastavalt 24 ja 26 protsenti, kasvasid nii ajakirja käive kui ka kasum. Kuigi valdkond on ikka veel raskustes (majanduskriis on möödunud, kuid struktuurne kriis jätkub), teenis The Economist Group eelmisel aastal 44 miljonit naela (51 miljonit eurot) puhaskasumit.

Kõike see äratab mitte ainult konkurentide, vaid ka juhtimisspetsialistide tähelepanu. Mõistagi ei saa välja tuua ainult ühte edufaktorit. Ajakiri saab sellel aastal 172-aastaseks, seega on olnud piisavalt aega lugejate armastuse võitmiseks ja ärimudeli silumiseks. Üheks The Economisti tõsiseks eeliseks peetakse ajakirja sisu: lihtsas keeles kirjutatud lühikesed tekstid, mis hõlmavad nädala enam-vähem olulisi sündmusi.

The Economisti üheks erinevuseks on see, et korrespondendid ei jää ühe teemaga liiga kaua seotuks. Üks kord kolme aasta jooksul viiakse nad kõik uuele töölõigule. Näiteks võib põhitöökohaga reporter kirjutada alguses kõrgtehnoloogiast, seejärel Hiinast, pärast pangandusest ning lõpuks kõigest, mis puudutab Massachusettsi osariiki USA-s.

Töötajate rotatsioon on äris tavaline praktika, mida kasutatakse üldjuhul juhiomadustega töötajate kvalifikatsiooni tõstmiseks. See on ka hea vahend hoida enda juures lootustandvat töötajat, kes on kauaks ühele kohale jäänud, kuid kelle edutamiseks puuduvad võimalused.

Mõnikord kasutatakse rotatsiooni selleks, et vältida müügimeeste või ostjate ja äripartnerite korruptsioonisidemete tekkimist. Kuid kõik see erineb The Economisti lähenemisest. Seal luuakse korrespondentide rotatsiooniga väärtust. Esiteks on see reporterile kerge ja tulemuslik stress ning annab lisamotivatsiooni ja -energiat.

Teiseks ei tasu unustada, et lugejad ei ole samuti spetsialistid ja nad on vastumeelsed ekspertide snobismi suhtes, kuid algaja autor peab teemaga töö käigus tutvuma ja ta selgitab seda kõike ka lugejale.

Kolmandaks annab selline lähenemine värske vaatepunkti: algajad korrespondendid esitavad kummalisi küsimusi ning käivad välja kummalisi ideid, kuid sageli on just need ideed ja küsimused tulemuslikud.

Eraldiseisvaks ja arvatavasti kõige eredamaks näiteks ärimaailma profaanist on kindlasti Steve Jobs. Ärikoolides pole ta käinud, isegi kõrgkooli ei ole lõpetanud ja spetsialist, selle sõna otseses mõttes, ei olnud ta ühelgi alal. Ilmselt seetõttu pööras ta Apple’isse tagasitulekul kõik pahupidi. Kuidas toimus Apple’is uute toodete väljatöötamine enne Jobsi tagasitulekut?

Vastavalt „parimatele tavadele” töötasid insenerid välja tehnilise lahenduse, seejärel pidid disainerid selle pakendama. Jobs määras ettevõtte disaineri Jonathan Ive’i oma asetäitjaks ning asetas esikohale pildi, toote kujutise. Ütleme nii, et Jobs pidas kauniks kõike õhukest (thin), nagu räägib Jobsi eluloos Walter Isaacson, ning ta tahtis, et Apple valmistaks õhukesi sülearvuteid, õhukesi tahvelarvuteid ning õhukesi telefone.

Professionaalide märkused selle kohta, et see on võimatu, tõrjuti järsult tagasi. Just seetõttu saab iPhone’i telefonis vahetada akut ainult tehasetingimustes, muu konstruktsioonilahenduse korral ei oleks seda korpusesse võimalik paigaldada. Kuid peamine oli see, et seadmed olid tõeliselt kaunid.

Kui Jobsi mõtteis oli telefon, mis näeb välja nagu klaasitükk, siis professionaalide seisukohast oli see täiesti võimatu – sobivat klaasi lihtsalt ei eksisteerinud. Sellegipoolest leiti tootja, kellel oli olemas vajalik keemiline koostis (turul vastavat klaasi ei olnud, kuna puudus nõudlus) ja tootmiseks vajalikud tingimused. Ning saadi telefon, mis näeb välja nagu tükk klaasi.

On selge, et eespool öeldu ei tähenda, et tuleb tormata teise äärmusesse ja asendada professionaalid kiires korras algajatega. Seda enam, et mõlemas näites oli juttu erilistest profaanidest: The Economisti korrespondendid on väga hea haridusega, energilised ja erudeeritud inimesed, lisaks ka suurepärased uurijad ja kirjanikud.

Ning Steve Jobs on üldsegi kõikide reeglite erand. Sellest hoolimata räägivad värbajad uuest trendist: väga kiiresti teiseneva ja ettearvamatu maailma tingimustes muutuvad järjest nõutavamaks mitte oma ala kitsad spetsialistid, kes teavad „kuidas teha õigesti”, vaid igakülgselt haritud inimesed paindliku, stereotüüpidest kammitsemata mõtlemisega.

Jelena Jevgrafova, ajakirja Harvard Business Review Russia peatoimetaja

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti jaanuarikuu numbrist.