Forbes Eesti: meestemoe suurkuju üritab comeback 'i
Umberto Angeloni tahab, et sa asju puudutaksid: tunnetaksid Walesi printsi ruudulise jaki villast raskust, super 180 villase kanga kreemjat siidisust. On novembrikuu lõpp ja maailma esimese Caruso poe avamiseni New Yorgi Madisoni avenüült hargneval 58. tänaval on jäänud kaks päeva.
Poepinnana kasutatav endine galeriiruum on üüratusuur, hoolikalt kureeritud väljapanek Caruso Itaalia kõrgmoe rätsepatööst laiub tuhanderuutmeetrisel pinnal lagede all, mis kõrguvad 4,5 meetri kõrgusel. Ruum on õhurikas, väljapanekute vahel on sihilikult palju ruumi ja ümberringi hõljub kosmopoliitse jõukuse minimalistlik, ent tuntav aura.
Caruso on 62-aastase Angeloni teine kõrge profiiliga etteaste. Brioni pikaajalise tegevjuhina kümnekordistas ta Itaalia meesterõivaste kaubamärkide läbimüüki 1990. ja 2007. aasta vahel ja tegi Brionist kahe James Bondi (Pierce Brosnani ja Daniel Craigi) ülikonna valmistaja.
Angeloni tagasihoidliku hinnangu kohaselt oma ajale Brionis „tõi ta firma kuulsuse tippu meesterõivaste luksusbrändide maailmas”.
See oli tõsine pettumus, kui pere omanduses oleva ettevõtte kaastegevjuhtide kohale otsustati 2007. aastal paigutada kaks pereliiget.
Angeloni sõnul ütles ta neile: „Teil võib olla 3 tegevjuhti või kas või 10 või 15. Mina lahkun.” Lahkuminek oli vaenulik, sellest räägiti palju moeajakirjanduses ja kogu asja muutis keerulisemaks see, et Angeloni abikaasa Gabriella oli Brioni pere liige (tema vend oli üks kahest uuest kaastegevjuhist), asja ei lihtsustanud ka fakt, et abielupaarile kuulus 20 protsenti Brioni aktsiatest.
Nüüd kommenteerib Angeloni (vähemalt avalikkuse ees) oma lahkumist kui väikest takistust teel: „Kui inimesed minult küsisid, mida ma järgmisena plaanin teha, ei mõelnud nad seda, kas minu tööle tuleb ka teine vaatus. Nad tahtsid teada, mida ma järgmiseks veel paremini teen.”
Angeloni järgmine samm oli justkui täiusliku värava löömine. Selle asemel, et mõnd muud tippkaubamärki uuendada, läks ta mitteglamuuri teed ja pöördus tagasi põhiasjade juurde, ostes enamusosaluse pisut kahtlases rõivatehases Parma lähistel.
Kui firma maitselage nimi Fabbrica Sartoriale Italiana kõlab kui varifirma oma, siis seda ta mingis mõttes ka oli: kohake õmbleb vaikselt kvaliteetseid ülikondi ning kinnitab neile seejärel suurte moebrändide ja kaubamajade etiketid. Angeloni jaoks tähendas see ostjate endi kaupa õmblev äri muidugi teretulnud rahavoogusid, kuid tema ambitsioonidega mehele oli see ka ideaalseks hüppelauaks.
1958. aastal asutatud Fabbrica Sartoriales töötab 600 inimest, suures osas just sellised käsitöölised, keda Angeloni oma tagasitulekuks vajas. Tehase 13 klienti, kelle jaoks toodetakse hingematvad 4000 prototüüpjakki aastas, pakkusid hindamatu võimaluse turule pääsemiseks ja olid pidevaks motivaatoriks, et käia ajaga kaasas.
Nagu Angeloni seda sõnastab: „Fabrica Sartoriale Italiana missioon on olla parim labor disaini ja materjaliuuringute vallas. Viis protsenti minu tööjõust, 32 inimest, tegelevad täiskohaga teadus- ja arendustööga.” See on selle äri tuum, mille kohaselt „toovad kliendid meile oma nägemuse, mille püüame tõlkida rõivaesemete keelde”.
Kuid Angelonil oli oma nägemus ja see hõlmas kaubamärgi loomist, mis saaks nime tehase ühe aluspanija, Raffaele Caruso järgi. „Tehas ei olnud kunagi tahtnud oma kaubamärki arendada ja müüa,” ütleb ta, „kaubamärk ei tähenda ainult oma sildi õmblemist ülikonna külge, vaid hõlmab brändi identiteedi loomist. See on see, millega olen tegelenud.”
Arutelu Caruso kasvava kuulsusega kaubamärgi sõnumist võib panna Angeloni, raskesti hoomatava, filosoofilise mõttekäiguga mehe arutlema teemal „200-aastane meesteülikonna evolutsioon”, kuid peamine on see, et ta usub, kuidas on ainult käputäis teisi tegijaid − maksimaalselt kolm −, kelle rõivad pakuvad samal tasemel käsitööl põhinevat detailsust kui Caruso ülikond. Tema rätsepad veedavad iga nööpauguga tegeledes 15 minutit, sealhulgas ka varruka nööpaukudega, ja õmblevad käsitsi kanga servad, varrukaaugud ja voodriääred − detailid, mis kombineerituna voodrimaterjalide pehmusega annavad jakkide struktuurile sellise paindlikkuse, mida tema arvates ei suuda ükski masin luua.
Kuid on midagi, mida need vähesed, enamiku toodangut suures osas käsitööna valmistavad brändid ei suuda taasluua: Caruso hinnad. Vana Umberto Angeloni nägi vaeva, et Brioni hinnasildid uutesse kõrgustesse tõsta: hinnad ulatusid kuni 9000 USA dollarini. Taassündinud Angeloni on värskendavalt realistlikum. Caruso ülikondade hinnad algavad 3250 dollarist, kuigi sõltuvalt kangast võib komplekt maksma minna kuni 14 000 dollarit.
Angeloni hakkas otsima hea stardikapitaliga partnerit ja 2013. aastal sai ta konksu otsa suure kala: Hiina suurim eraomanduses olev investeerimisgrupp Fosun. „Nad teevad tohutu suuri tehinguid,” mõtiskleb Angeloni, „kuid nad teavad, kuidas ka lihvimata teemante leida.” (Mõne allika sõnul tärkas grupis investeerimise vastu huvi siis, kui Fosuni globaalsete investeeringute juhile Patrick Zhongile avaldas muljet ülikond, mille ta oli firmalt tellinud.) 35-protsendise Fosuni osalusega pardal otsib Caruso nüüd võimalusi avada üks uus pood iga kuue kuu jooksul, sealhulgas Milanos järgmisel talvel, Shanghais 2016. aasta keskpaigaks ja nii edasi.
„See on rohkemat kui meie esimene pood,” ütleb Angeloni oma New Yorgi lipulaevas käsi laiutades. „See on meie saatkond.”
Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee. Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti veebruarikuu numbrist.
