Forbes Eesti: tänast olukorda võib pidada keskpankade fašismiks

Patsiendi ravimise võti peitub õige diagnoosi panemises. See peab paika ka majanduses. Majandusteadlaste ja poliitiliste juhtfiguuride hämmastav võimetus aru saada sellest, mis piinab tänapäeval enamikke majandusruume ja seetõttu suutmatus õigeid ravimeid propageerida, on kurb tunnistus nende põikpäisest keeldumisest vaadata otsa faktidele. Lisaks näitab see, kui sügav on emotsionaalne poolehoid tobedatele ideedele.

Samuti peegeldab see nende intellektuaalset laiskust. Maailmas on olukord aga segane. Jaapan, Brasiilia, Euroopa lõunaosa ja Prantsusmaa on majandussurutises. Saksamaa majandus tammub paigal. Hiina on kõrvuni hapuks läinud laenudes, mille on põhjustanud superstimuleeritud kulutamissööst, mis järgnes 2008.-2009. aasta finantskriisile. Ameerika majandus kasvab kiirusega 3 protsenti aastas, mis tundub hea ainult siis, kui seda teistega võrrelda.

Meenutagem, et oleme kuuendat aastat kriisist taastumas; kunagi varem meie ajaloos ei ole järsule majanduse allakäigule järgnenud nii kehva taastumist. Mediaanpalgad on ikka veel madalamad kui kriisieelsel ajal. Tööealisest elanikkonnast aktiivset tööjõudu moodustav osa on kohutavalt väike. Ja kui muu maailm on ikka veel kriisi tõttu koomale tõmbumas, on ka Ameerika majandus haavatav.

Olukorra lahendamiseks rakendatakse laialdaselt majanduslikke valevõtteid ja sellises mahus, nagu seda ei ole nähtud alates 1930. ja 1970. aastatest. Kõige aluseks on rängalt vale diagnoos. Keskpangad kurdavad deflatsioonihirmu üle. Nende endi poliitikad on aga koomale tõmbavad ja nendest on sama palju kasu, kui vanasti aadrilaskmisest patsientide ravis.

Üleilmse majanduse mureks ei ole mitte keskpankade võimetus piisavalt raha juurde trükkida; probleemiks on see, et nende poliitikad piiravad väikeste ja uute ettevõtete ligipääsu krediidile. Need institutsioonid justkui praktiseerivad tsentraliseeritud keskvõimu. Kui tahate veel karmimalt öelda, siis võib seda nimetada ka keskpankade fašismiks: suured ja poliitiliste sidemega instantsid saavad laenu, kõik teised on piiratud toiduratsiooni peal.

Ameerika föderaalreserv on oma jõukuse tilgutamise poliitika suhtes avameelne: kui finantsturud piisavalt laienevad, kulutavad rikkad tarbijad tänu sellisele jõukuse efektile rohkem, mis omakorda aitab ühiskonnal laiemalt taastuda. Krediit on föderaalvalitsusse voolanud ebaproportsionaalselt ja allalöödud intressimääradega. Veel hullem, föderaalreserv kugistas alla pikaajalised hoiused ja valitsuse garantiiga hüpoteegid (selliste vahendite pakettide ost on samuti üks krediidipaigutamise viise). Lisaks raha hinna allasurumisele kõigutas selliste ultraturvaliste võlakirjade kokkuimemine aktsiaturge.

Finantsfirmad ja teised sarnased vajavad niisuguseid tagatisi selleks, et oma kohustusi täita; terviklikud elukindlustuspoliisid näiteks omavad garantiisid. Seetõttu on olnud korporatiivsete võlakirjade, sealhulgas rämpsu, järele tohutu nõudlus. Nagu silmapaistev majandusteadlane ja Forbesi kolumnist David Malpass on õigesti täheldanud, on see vähendanud krediidi pakkumist väiksematele ettevõtetele ja tarbijatele; külluslikud reservid on majandusele tarbetud, kui neid ei kasutata ära uute laenude andmiseks. Üha suurem mittelaenamise kalduvus on ebavajalik regulatiivne pealetükkimine.

Teine majandusliku šarlatanluse vorm: raha kontrollib majandust. Klassikalised majandusteadlased said aru, et raha esindab teenuste ja toodete tootmist, nii nagu noodid esindavad muusikat. Idee, et rahaga manipuleerides saab imeväel luua tõelist ja kestvat majanduslikku õitsengut, on sama arulage kui uskumine, et mõnel üritusel parkimistrahvide arvuga manipuleerimine mõjutab autode tootmise kogumahtu.

Pärast 150 devalveerimisjuhu uurimist, mis alates 1950. aastast on aset leidnud, järeldas rahandusekspert ja ajaloolane Nathan Lewis hiljutises Forbes.com lehel avaldatud uurimuses, et devalveerimiste abil ei ole kunagi õnnestunud jätkusuutlikku kasvu saavutada. Ometigi usuvad IMF, Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, Jaapani Pank, Inglise Pank ja paljud väiksemad institutsioonid rahaga manipuleerimise positiivsesse jõusse. Kogemustest ei ole midagi õpitud. Inglise Pank hülgas suuresti kvantitatiivsete leevendusmeetodite kasutamise 2012. aastal. Nüüd on Briti majanduse kasv oluliselt kiirem kui muu Euroopa oma. Kuid hoolimata sellest ilmselgest õppetunnist on Inglise Pank endiselt kinni idees, et raha juurdetrükkimine on poliitikute kasulik tööriist. Föderaalreserv usub siiralt, et see, mida on viimase viie aasta jooksul tehtud, on olnud edukas, mitte aga peamine majandusliku stagnatsiooni ja kasvava valitsuse ja äridevahelise ringkäenduse põhjus. Maailma majandusel seisab ees karm aasta ning selle poliitilised tagajärjed väljaspool Ameerikat ei paku ilusat vaatepilti.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee

Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti jaanuarikuu numbrist.