Forbes Eesti: venelased on hääbuv rahvas

 (174)
Mark Adomanis
Mark AdomanisFoto: Forbes

Forbesi kolumnist Mark Adomanis kirjutab, et uskumus, et liberaalsed poliitilised ja majanduslikud reformid (teatud tüüpi demokraatlik õitsenguteooria) aitavad mingil viisil kaasa demograafiliste näitajate paranemisele, ei kannata vähimatki kriitikat. "Näiteks Baltimaad, mis on vaieldamatult kõige innukamad liberaliseerijad postkommunistlikus Ida-Euroopas, on demograafilisest seisukohast ühed maailma kõige ebastabiilsemad riigid," ütleb Adomanis.

Arvamusliidrite hulgas on kerkinud arvamus, et venelased on hääbuv rahvas. Kõik teavad, et Venemaa, mida juhib veriste kätega ja ebakompetentne varaste jõuk, on sattunud demograafilisse allakäiguspiraali, mis heidab riigi paratamatult mingil hetkel kuristikku. Arvamusliidrid usuvad, et ainus viis selle allakäigu peatamiseks on Venemaa demokraatlike ja liberaalsete reformide teele asumine. On ju kõigile teada, et teised postkommunistlikud riigid, kes on tervitanud vabaturumajandust, demokraatiat ja õigusriiki, on oluliselt paremini hakkama saanud.

George Weigel tõi selle tendentsi illustreerimiseks hiljutises National Review' artiklis suurepärase näite:

Venemaa on paljudest aspektidest vaadatuna suremas. Alkoholism vohab, oodatav eluiga kahaneb: praegu on 15-aastasel Haiti poisil pikem oodatav eluiga kui 15-aastasel vene noormehel. Majandus seisab, rubla käib põhja. Venemaa impordib kartuleid Rumeeniast. Kirikud on suuresti tühjad. Ometi on selle mädaneva keha tipus oligarhidest eliit, mis toimib suurest kui maffiaperekonnad, keda kirjeldatakse Puzo romaanis „Ristiisa" ja selle järgi vändatud filmis.

Weigel on kindlalt nõus eliidi konsensusega, kui ta Venemaa surma üle kaebleb, ja samas tõdeb, et teised, rohkem läänemeelsed riigid on suutnud oma saatust paremini suunata. Probleem seisneb selles, et kui võrrelda tegelikku muutust vene rahvastikus teiste postkommunistlike riikidega, ei torka nende kehv seis just tugevalt silma. Toome näite sellest, kuidas Venemaa rahvastik on alates 1992. aastast võrreldes Baltimaade, Rumeenia ja Bulgaariaga muutunud.

Uskumus, et liberaalsed poliitilised ja majanduslikud reformid (teatud tüüpi demokraatlik õitsenguteooria) aitavad mingil viisil kaasa demograafiliste näitajate paranemisele, ei kannata vähimatki kriitikat. Riike, mis on vaieldamatult teinud olulisemalt suuremaid edusamme korruptsiooni väljajuurimisel ning õiglase ja läbipaistva valitsussüsteemi loomisel kui Venemaa, on samal ajal tabanud demograafilised kriisid, mis on palju tõsisemad kui Venemaal toimunu. Näiteks  Baltimaad, mis on vaieldamatult kõige innukamad liberaliseerijad postkommunistlikus Ida-Euroopas, on demograafilisest seisukohast ühed maailma kõige ebastabiilsemad riigid.

Demograafilisest vaatenurgast ei ole hääbuv vene rahvus ainulaadne. Venemaa pikaajaline demograafiline väljavaade on tegelikult palju parem kui ülejäänud regiooni oma: nende sündimus, mis on parim pikaajalise populatsiooni kasvu ennustaja ja määraja, on taastunud kiiremini ja jõulisemalt kui üheski teises postkommunistlikus riigis Euroopas, kui ehk Eesti välja arvata.

Sellel ei ole mingit pistmist Putini tegude õigustamisega või Vene valitsuse kaitsmisega, see on lihtsalt objektiivse reaalsuse tõdemine, mille kohaselt paljud teised riigid, mis on oluliselt liberaalsemad kui Venemaa, on kannatanud märksa tõsisema rahvaarvu languse all. Liberaalsed reformid on head ja vajalikud, kuid neil puudub positiivne mõju riigi pikaajalisele demograafilisele trajektoorile. Liberaalsete reformide pooldajad Venemaal peaksid sellega arvestama.