Forbes Eesti: Venemaa gaasijuhtmeiha pole surnud!

 (7)
Mark Adomanis
Mark AdomanisFoto: Forbes

Maagaasijuhtmest South Stream pidi saama Venemaa energiapoliitika hiilgav saavutus: selle North Streami soojamaaversiooniga oleks Venemaa saanud hõlpsasti survestada Ukrainat. North Stream kulgeb Venemaalt Läänemere põhjas tema tähtsaima kliendi Saksamaani.

Euroopa Liit võitles algusest peale küünte ja hammastega South Streami vastu: selles nähti õigusega Venemaa püüdlusi suurendada oma mõjuvõimu piirkonna haavatavate riikide üle, kellest paljude energiavarustus sõltub täielikult Venemaast.

South Streamiga oleks saanud Ukraina lõplikult maagaasi tarneketist kõrvaldada ja see oleks andnud Venemaale palju suurema võimaluse keerata teatud riikide jaoks gaasitoru kinni. Minevikus oli gaas relva rollis kohmakas, sest selle kasutamisega tuli lõigata ära peaaegu terve kontinent. South Stream oleks Venemaa käes olnud justkui skalpell kirve asemel.

Nii Euroopa Liit kui ka Venemaa sõnastasid oma vastu- ja pooltväited kitsastes majandusterminites, kuid sarnaselt oma põhjapoolsele sugulasele oli South Stream tunduvalt enam seotud geopoliitilise mõjuvõimu kui dollarite ja sentidega.

South Streami lõpp oli mõnevõrra ootamatu. Torustiku Bulgaarias kulgeva osa ehitus oli 2013. aasta suvel juba alanud, ent siis andis Bulgaaria viimaks Euroopa Liidu survele järele ja taganes tehingust, sest see olevat rikkunud konkurentsieeskirju. Venelased ei raisanud South Streami ebaõnnestumise üle kurtmisele kuigi palju aega ja tulid välja uue ettepanekuga: ehitada Musta mere põhja torustik, mis ulatuks otsaga Türki.

Seotud lood:

Oli plaan, et nn Turkish Stream (mitte eriti meelitav nimi uuele gaasijuhtmele) jõuaks maa peale Türgi Euroopa-osas Kıyıköy linna lähedal Lüleburgazi regioonis. Edasi kulgeksid torud mööda maad Kreeka piirini. Projekti uue põhikava kohaselt (mida võidakse muuta, sest poolte läbirääkimised ei ole veel lõppenud) on juhtme koguläbilaskevõime umbes 63 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Seega on kavandatav gaasijuhe veidi vägevam kui North Stream, mis võimaldab tarnida 55 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Nõudluse tugeva kasvu tõttu Türgis (eelkõige Istanbulis) jõuaks praeguste hinnangute kohaselt Kreekasse ja sealt edasi mujale Euroopasse tegelikult vaid umbes 47 miljardit kuupmeetrit gaasi. Türgi rahvastiku ja majanduse võrdlemisi kiiret kasvu arvesse võttes kahaneb see kogus tulevikus tõenäoliselt veel.

See osa, mis puudutab gaasi jõudmist Kreeka piirile, võib tunduda veider, kuid on siiski otsustav. Pärast Türgiga gaasijuhtme rajamise lepingule allkirjutamist on Venemaa avalikult õhutanud Euroopa Liitu ehitama gaasitoru Kreeka–Türgi piirini, et võtta vastu gaas, mida seni tarniti läbi Ukraina. Moskva on kinnitanud, et pärast Kiieviga sõlmitud lepingu lõppemist suunab ta kõik tarned uude gaasijuhtmesse. Venelased on selgelt mõista andnud, et nad pesevad oma käed asjast puhtaks: kui gaas on jõudnud Kreeka piirile, peab Euroopa Liit ise välja mõtlema, kuidas seda edasi toimetada. On ilmselge, et see tekitab probleeme.

Praegu ei ole Euroopas veel selge, mis Türgi gaasijuhtmest tegelikult välja tuleb: Bulgaaria on avalikult väljendanud soovi ehitada Türgi piirile suur gaasiterminal ja kreeklased ei ole üldse suurt midagi öelnud, vähemalt mitte ametlikult. Euroopa Liit toimetab aeglaselt. Ei ole teada, millal (ja kas üldse) sõnastatakse ametlik seisukoht gaasiühenduse suhtes Kreeka ja/või Bulgaariaga. Võttes arvesse nii Bulgaarias kui ka Kreekas valitsevat täbarat majandusolukorda, suurt tööpuudust, aeglast majanduskasvu ja üldist minnalaskmismeeleolu, on mõlema riigi valitsused ilmselt väga huvitatud neist miljarditest dollaritest (ja majandusele antavast tõukest), mis üks uus ja suur maagaasiterminal võib kaasa tuua.

Diplomaatiline nääklus Bulgaaria üle on jõudnud enneolematule tasemele: jaanuari keskel sõitis Ameerika Ühendriikide riigisekretär John Kerry Sofiasse, kus ta soovitas Bulgaarial tungivalt vähendada sõltuvust Venemaa energiaallikatest ja andis ebamääraseid lubadusi Bulgaariat selles aidata. Teades, et Bulgaaria sõltub peaaegu täielikult Venemaa gaasist, on Kerry mõlgutused energiasõltumatusest pigem soovitus kui tõsine poliitiline ettepanek. Samas väljendavad need Washingtoni ja Brüsseli ühist tahet teha kõik võimalik, et vähendada Venemaa mõjukust energiaturul, ning annavad tunnistust sellest, et praegune gaasijuhtmega seotud patiseis on väga tõsine.
Mis saab edasi? Kui venelased ja türklased blufivad, on nende antud etendus Oscarit väärt. Kõik märgid näitavad, et Türgi gaasijuhe saab tegelikkuseks ja et seda hakatakse ehitama lähitulevikus.

Teatud mõttes on Türgi gaasijuhtme projekt majanduslikult ja rahaliselt elujõuline: isegi Bloomberg (nii ebatõenäoline kui see ka tundub) on märkinud, et Venemaa uus ettepanek on mõistlikum kui South Stream. Praegu on Türgi ainus pikaajalise kasvupotentsiaaliga Euroopa gaasiturg, mistõttu on loogiline, et Gazprom suunab oma tähelepanu sinna. See ei tähenda aga Venemaa maagaasipoliitika lõppu, vaid üksnes ajutist pausi ja muutunud strateegiat.

Balkani riigid on majanduslikult ja institutsiooniliselt jätkuvalt nõrgad ning nääklust selle üle, kust täpselt Türgi gaasijuhe Euroopasse sisenema peaks, tasub tähelepanelikult jälgida. Oli väga ahvatlev näha South Streami hingusele minekus Venemaa lüüasaamist, kuid Türgi gaasijuhtme arendamisel tehtud kiired edusammud näitavad, et Venemaa auahneid plaane selles piirkonnas ei olegi nii kerge nurjata.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti veebruarikuu numbrist.