21. sajandi märksõnad on vananemine ja vähenev sündivus. Ainult Aafrikas on lood teisiti, täpsemalt Sahara-taguses Aafrikas. See piirkond jääb Sahara kõrbest lõuna poole. Igasugune strateegiline mõtlemine peab Aafrikaga kui olulise jõuga arvestama.

Lisaks kõigele eelnevale on justkui kirskis tordil see, et Aafrika on väga maavarade-rikas.

Hiina on üha enam Aafrikasse investeerimas, neil on selge strateegia. Vale on arvata, et Hiina on Aafrikast huvitatud vaid seetõttu, et neil on maavarasid. See on küll üheks oluliseks motivaatoriks, kuid tegelikult põgenevad paljud hiinlased Aafrikasse Hiina enda eest - selle korruptiivse süsteemi eest. Lääneriigid on justkui hüpnotiseeritud Hiina (tegelikult mõttetutest) majanduse kasvunumbritest.  Tegelikult ei nähta seda, et Hiina näol on tegemist väga haige ühiskonnaga.

Sündide piiramine. Karm ja ebaefektiivne haridusüsteem, mis ei suuda enam tagada neid töökohti, mida see lubas. Kõikjal leviv korruptsioon ja inflatsioon. Lämmatav (otseses mõttes) saastatus. Ei ole ime, et riigist üõhenevad kõik kes vähegi saavad.

Need hiinlased, kes ei suuda kodumaal endale kohta leida vaatavad Aafrika poole. Hiina on Aafrikale kindlasti kultuuriliselt lähemal kui lääneriigid. Inimestevahelised suhted ja positsioon on mõlemas paigas olulisemad kui seadusandlus. Aafrikas on aga hiinlastel hoopis enam võimalusi kui Hiinas, kus nii mõnedki töökad inimesed on ühiskonnas tõrjutud seisuses. Neil ei ole tutvusi olulisetel kohtadel.

Lisaks ei saa mööda vaadata sellestki, et Aafrikasse tulevad peamiselt Hiina mehed ning teadagi on Hiinas üha suurem puudus naistest. Aafrikas seda muret ei ole.

Kõik see viib hiinlasi üha enam Aafrikasse ning tundub, et lääneriigid ei mõista üht olulist tõika: Aafrikas peitub meie tulevik.