FOTO | Rumeenias miljoneid kaotanud Swedbanki kliendid nõuavad täna Eestisse tulnud pangajuhilt vastust: kus on meie raha, Göran?

 (61)
Kampaanialeht.
Kampaanialeht.

Tulutult pangalt oma raha Rumeenias kaotamise eest vastust nõudvad Swedbanki kliendid nõuavad nüüd bussile pandud reklaamiga aru täna Eestisse saabunud Swedbanki grupi juhilt Göran Perssonilt.

Swedbanki 200 edukat ja varakat klienti investeerisid 2007. aastal Rumeenia perspektiivikatesse arendusmaadesse 8,7 miljonit eurot, kuid hiljem selgus, et maade tegelik väärtus oli kümme korda väiksem.

Swedbank asjas vastutust võtta ei taha ning teema üle on pikalt kohtus vaieldud.

Kampaanialehel kirjutab investorite esindaja pankrotitoimkonnas Kaupo Nõlvak, et Swedbankil oleks ammu aeg tunnistada oma vigu ligi 200 Eesti investori rahaga, mis kadus Rumeenia põllumaade mutta.

Järgneb Nõlvaku arvamus täies mahus:

Sel nädalal Eestisse tutvumisvisiidile tulevatest Swedpanga uutest juhtidest rääkiva artikli pealkirjastas viimane Eesti Ekspress intrigeeriva sõnamänguga „Täitsa persson! Mudas Swedbanki nõukogu esimees saabub Eestisse Ratast masseerima“.

Tavalugeja jaoks oli ehk tegu lihtsalt humoorika sõnamänguga, mis kõrvutab rahapesuskandaalis vaevleva Swedpanga värske nõukogu esimehe, Rootsi ekspeaministri Göran Perssoni perekonnanime ja panga hetkeolukorda. Ligi 80 Swedpanga kliendi jaoks, kelle portfelle hallates pank Rumeenia maadeostu raha paigutas, ongi aga asjad Swedpangaga täitsa halvasti, et mitte öelda „perssonis“. Kuna Swedpanga Eesti juhtkond pole oma nässuläinud Rumeenia projektide osas investorite küsimustele juba 10 aastat vastata soovinud, jääbki meil üle vabandusi, selgitust ja kompensatsiooni nõuda Rootsist – ehk siis: kus on meie raha, Göran? 8,4 miljonit eurot ei kao ju niisama.

Seotud lood:

Olen tänaseks olnud neli aastat pankrotitoimkonna liige protsessis, kus oleme püüdnud päästa ligi 200 Eesti erainvestori investeeringuid Rumeenias. See on protsess, milles Swedpank on neid oma kliente, kelle investeerimisportfelle hallati, aastaid hämanud. Pangapoolset hoolsuskohustust nõudvates investeerimistehingutes osteti Swedpanga klientide raha eest Rumeenias suvalisi põllusiile ja metsataguseid kinnistuid, kuhu osaliselt puudub ka igasugune juurdepääsu võimalus. Kohtuvaidlused antud asjas on kestnud juba mõned aastad, kuid pank pole grammigi taganenud oma seisukohast, et nad on olnud hoolsad ja kõik nõuded on aegunud. Üldsusele on jäänud mulje, et investorid olid ise rumalad ja tegid lihtsalt valesid rahapaigutusotsuseid. Tänaseks oleme aga punktis, kus lahendust vajab nö „rehkenduse teine pool“, sest 42% kaotsiläinud rahast paigutas Rumeeniasse Swedpank ise portfellihaldusteenust osutades ehk oma klientide raha nende eest ja nendega täpsemalt konsulteerimata investeerides. Kui kasutada avalikkuses kõlanud retoorikat, et antud investeerimisotsused olid rumalad ja läbikaalumata, tegi ju need otsused oma klientide eest Swedpank ise ja peab selle eest nüüd ka vastutama.

Lühidalt kokku võttes on Rumeenia „maadetehingu“ lugu lihtne. Swedpanga abil ja vahendusel koguti 2007. aastal Eesti investoritelt 8,4 miljonit eurot, et investeeringuna osta Rumeenias 46,3 ha väheväärtuslikku põllumaad paljude eri siiludena. Tagantjärgi tarkusega teame, et DTZ kinnisvarabüroo poolt avaldatud statistika järgi oli 2007. aastal Rumeeenia põllumaa hektari keskmine hind 1000 eurot. Seega oleks olnud kõnealuse 46,3 hektari väheväärtusliku põllumaa mõistlik hind heal juhul 46 300 eurot. Swedbank aktsepteeris aga nende maade ostmise 8,3 miljonit eurot kallima hinnaga, kaasates tehingusse oma portfellihalduse teenuse kundede raha. Kusjuures teenis pank neilt tehingutelt vahendustasuna 200 000 eurot ehk rohkem kui oli kogu ostetud maa tegelik väärtus. Samuti aktsepteeris pank „investeerimisprogrammi“ juhtimistasudena mitmetes kordades maa tegelikku väärtust ületavate summade väljamaksmist. Märkimisväärne on, et juhtimise eest tasude maksmiseks võeti täiendavalt isegi laenu ajal, kui Swedbank oli juba saanud võlgniku 100% omanikuks. Kuigi ise juba omanik, ei pidanud ta võimalikuks juhtimistasude maksmiseks enda vahendeid 100protsendilisse tütarühingusse paigutada, rääkimata sellel otstarbel laenu andmisest. Absurdne, aga täpne kirjeldus juhtunust.

Eurostati andmetel oli Rumeenia põllumaa keskmine hektarihind kümnendiga ehk 2017. aastaks kasvanud 2085 euroni. Ehk siis juhul kui 2007. aasta tehingud oleks tehtud õige hinnaga, nagu siiani väidab pank, peaks tänaseks olema investeering vähemalt kahekordistunud ehk maadeportfelli väärtus tõusnud 8,4 miljonilt eurolt 16,8 miljonile eurole. Reaalsus on aga teine.

Oleme pankrotiprotsessi käigus juba viimased kolm aastat püüdnud müüa neid kinnistuid, mida Eesti investoritele vahepeal iseloomustati kui perspektiivseid arenduspiirkondi. Paraku ilma erilise eduta. Oleme püüdnud kogu protsessi vältel küsida Swedbankil esindajatelt, millise hindamisakti või kinnisvara turuanalüüsi alusel osteti kokku väärtusetuid kinnistuid. Swedbank aga ütleb, et dokumendid pole säilinud, kuid nemad on olnud hoolsad. Registrist nähtub siiski, et vahetult enne seda, kui Swedbank oma klientide raha maade soetamisse paigutas, oli neidsamu põllusiile ostetud kokku kuni 30 korda odavamalt.

Endine Moldova suursaadik Eestis Victor Guzun, keda oleme Rumeenias kohalikku keelt ja turgu tundva eksperdina kasutanud, on arvamusel, et keegi peab olema kedagi petnud. Arukad ja ausad inimesed ei saanud ju osta selliseid kõlbmatuid maid mitme miljoni võrra tegelikust kõrgemate hindadega. Ei tema ega ka pankrotitoimkond ei suuda mõista, mis ajendil hoolsuskohustusega seotud Swedbanki töötajad sellise košmaarse vea said teha. Võibolla ei olnudki see viga, vaid midagi hullemat. Suur ja tuntud pank paigutas oma klientide raha otseses mõttes mutta. Ei oska ma kuidagi kommenteerida ka pangapoolset selgitust, et maade ostmisel vastas nende hind turuväärtusele, aga siis tuli ootamatu riskina masu ja hinnalangus. Rumeenia põllumaade hindade turustatistika kohaselt ei saa see jutt lihtsalt tõele vastata.

Kohtu poolt Swedbank’i pankrotistunud investeeringule määratud pankrotihaldur Peeter Sepper on püüdnud viimase 3 aasta jooksul Rumeenia juhtivate kinnisvarafirmade kaudu müüa neid eestlastele parseldatud krunte. Alles viimastel kuudel on õnnestunud müüa kaks krunti, mille kogumaksumus on 200 000 eurot ja suurus kokku 11,4 hektarit, see teeb 24,6% kogu maadeportfellist. Teiste kinnistute vastu on puudunud kahjuks igasugune huvi.

Fakt on ka see, et pangale kuuluva portfellihaldusfirma juhataja Kaie Trump tüdines 2015. aastal investoritele väärinfo edastamisest ja jätkuvast pankroti edasi lükkamisest ning astus kohalt tagasi. Kaie Trump on avaldanud, et tema tegutses enda töös vastavalt Swedbanki esindaja suunistele. Kõik need suunised olid aga kannustatud eesmärgist lükata probleemi ilmsiks tulemist edasi.

Oluline on seejuures käimasolevate kohtumenetluste käigus selgunud asjaolu, et samal ajal kui Swedbank pidi seisma klientide huvide eest, tehes nende eest tarku ja läbimõeldud investeerimisotsuseid, sai pank teiselt poolt vahendustasu iga oma Rumeeniasse suunatud kliendi investeeringu pealt. Seega oli panga huvi ühelt poolt paigutada klientide raha just nendesse väärtusetusse maadesse, et endale teenida kiiret tulu ja teiselt poolt oli pangal kohustus paigutada klientide raha hoolikalt ning asjatundlikult lähtudes ainult klientide huvidest. Minu meelest on siin selge huvide konflikt.

Lugupeetud ja klientide poolt usaldatud pank on ka aastaid venitanud tõe ilmsiks tulekuga. Tundub, et põhjusega, sest praeguseks on tekkinud olukord, kus suur osa petta saanud klientidest peavad kohtus vaidlust ning pank ootab, et etteheiteid peetaks aegunuks. Vaadates „kadunud“ miljoneid ning pangapoolset teadlikku protsessi venitamist, on investoritel ja ka minul kõrvaltvaatajana raske uskuda, et selline käitumine pole olnud taotluslik.

Ei saa kuidagi pidada lugupidamist väärivaks kohtust käimist omaenese klientidega, kellede huvisid pidi esindama seesama pank. Tagudes kohtus ausalt vastu rinda, et nemad on olnud piisavalt hoolsad, maad olidki väärtuslikud ja tänane olukord on tavapärane investorite risk. Aga kas see ikka on investeeringu tavapärane risk? Kas selline olukord saanuks tekkida, kui pank täitnuks tal lasuvat hoolsuskohustust investeeringute tegemisel ja vahendite nõuetekohasel paigutamisel? Kui pank oleks võtnud vaevaks veidigi uurida, milliseid maid tegelikult ostetakse, poleks ta saanud teha otsust oma klientide rahade paigutamiseks.

Rõõmuga näen, et Swedbank on juba avalikkuses tunnistanud oma puudujääke rahapesuküsimustes ning möönab tagasihoidlikult, et selliseid vigu võib esineda vähemal määral süsteemis siiani https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/swedbank-tunnistab-rahapesuvastases-toos-on-meil-endiselt-puudujaake/. Tore. Aga lugupeetud Swedpank, kas pole te olnud hooletud mitte üksnes rahapesuküsimustes, vaid ka nende 80 oma kliendist investori rahade paigutamisel? Kas poleks täna õige hetk tunnistada, et jätsite hoolsuskohustuse täitmata ja kinnisvara hinnangud tellimata. Heastada tehtud vead ja minna edasi pea püsti, paremini ja pangale seatud nõudeid korrektselt täites? Minule teadaolevalt on pettunud investorid palunud teid korduvalt laua taha, et leida tekkinud olukorrale mingisugunegi lahendus ja saada juhtunus selgust. Selle asemel aga nörritate omaenese kliente kohtus ning keeldute igasugustest selgitustest ja lahenduste otsimisest. Hr Göran Persson, kui leidsite vajaliku rahvusvaheliselt tunnistada vigu rahapesu reeglite järgimisel ehk oleks nüüd viisakas tunnistada oma vigu ka Eesti investorite rahaga ümberkäimisel?