11 aastat purilennukite tootmist juhtinud Vytautas Mačiulis on alaga seotud enam kui neli aastakümmet. Alustas juba tudengina ning nõukogude ajal esindas ta professionaalse piloodina Nõukogude Liitu nii Euroopa kui maailma meistrivõistlustel. Mehe sportlasekarjäär ei kestnud kaua. Pärast Leedu iseseisvuse väljakuulutamist otsustas ta meeskonnast lahkuda ning jäi ilma tööta. Seejärel asutas ta firma Termiko, mis parandas sportlennukeid ning müüs Vene lennukeid läände.

11 aastat tagasi oli naabruses asuv ettevõte pankroti veerel, Mačiulis koos teiste entusiastidega ostis aktsiad ning pööras firma elule ning sündis Sportinė aviacija ir Ko. Mačiulis on senini firma juht.

Kokku enam kui 50-aastase ajalooga ettevõte toodab elektrimoorotiga purilennukeid. Leedukad olid esimesed, kes valmistasid purilennuki, millega mitte ainult ei saanud maanduda, vaid ka õhku tõusta. Firma lennukid lendavad Lääne- Euroopas, Lõuna- Aafrika Vabariigis, USAs, Kanadas, Austraalias, Lõuna-Ameerikas ja Jaapanis.

Tellimused kukkusid 3-4 korda

Mačiulise kinnitusel oli ettevõttel eelmisel aastal palju tellimusi- ning tööd olid ette broneeritud kaheks ja enamaks aastaks. Sellel aastal on aga koroonaviiruse tõttu tellimused kuni neli korda vähenenud. Neid jätkub veel aastaks, kuid tulevik on teadmata. Tõsi, lisaks ehitamisele on ettevõttel teisigi töid: nii tegeletakse lennukite remondiga ning tehakse purilennukite transpordi jaoks treilereid.

„Varem tuli kaks tellimust kuus, nüüd üks tellimus kahe kuu jooksul. Vahel mõtlen, et mis aasta pärast saab. Nagu tellimused kukkusid, nii väheneb ka raha. Keegi ei osta näljahäda ajal mänguasju," rääkis Mačiulis.

Ta tunnistas, et on kaalunud ka tegevuse muutmist ja keskendumist lennukite remondile, kuid sellega kaasneksid lisakulud, sest pole lihtne lennukeid tuhandete kilomeetrite taha transportida.

Ettevõtja kinnitusel peaks riik lennundusele rohkem tähelepanu pöörama, sest väikene firma ei suuda üksinda läänemaailma ja suure Saksamaa lennundustööstusega konkureerida.

Maailmas on viis purilennukite tehast. Kolm nendest on Saksamaal, üks Tšehhi Vabariigis ning üks Lõuna-Aafrika Vabariigis. Need kõik on Leedu ettevõtte tõsised konkurendid.

Töötajaid ei ole

Tehas suudaks valmistada rohkem purilennukeid- aastas umbes 20, kuid ettevõttel napib töötajaid. Seadmed on vanad, noori inimesi ei ole ja nii minnaksegi maailma õnne otsima.

30 aastat tagasi asus tehas kahes hoones ning tööd anti ligi 600 inimesele, nende seas 150 disainerit. Praegu on tootmine vaid ühes hoones ning firmas on 45 töötajat, neist 6 disainerid.

Mačiulise sõnul on nõudlus purilennukite järele vähenenud, kuid toodetakse sama palju lennukeid kui tegid 600 töötajat.

Tehasele vajalikke spetsialiste ei koolitata üheski Leedu õppeasutuses ning insenere on koolitanud ettevõte ise.

Küsimusele, kas inimesed ei soovi tööd teha, vastas Mačiulis, et neid lihtsalt ei ole. Ning lahkujaid, näiteks pensionile siirdujaid on keeruline asendada. Tema sõnul ei saa nad ka roboteid kasutada. „Kui teeksime mass-toodangut, siis saaksime mõned protsessid automatiseerida," rääkis ta.

Tehas tegutseb aktsionäride, töötajate ning purilendurite entusiasmist. Küsimusele, kas tegevus ka kasumit toob, vastas Mačiulis: „Moraalne rahuldus- kas see läheb kasumina arvesse või mitte?".

Ta lisas, et kõik tahavad palu teenida- seda tahavad praegused noored ning soovisid nemadki. Kui motivatsioonist üksi ei piisa. See on pikk protsess ja raha tuleb siis, kui toode on hea ja sinu ideed on kõige paremad. Kui seda saavutada ei suuda, ei teeni ka töötajad hästi.

Parimad piloodid on purilendurid

Mačiulise sõnul kasutatakse purilennukeid mitte ainult sportlikel, vaid ka koolituseesmärkidel. Ning varem õppisid militaarpiloodid purilennukiga sõitma ning nõukogude ajal alustasid piloodid purilennukitest.

„Purilennuk oli kõige odavam võimalus piloodi koolitamiseks. Kui suudad purilennukiga sõita, siis oskad ka iga lennuki maandada. Kui mootori välja lülitad, saab igast lennukist purilennuk. Kui piloot purilennukiga sõita ei oska ning lennuki mootor seiskub, siis sõeluvad tal püksid püüli. Purilendur aga jätkab ka ilma mootorita lendu," rääkis Mačiulis, lisades, et Leedu võiks selle spetsialistide koolitusmudeli juurde tagasi pöörduda.

Tema sõnul tuleks mõelda sellele, kuidas pilootide koolituskulusid vähendada, sest praegu on kulud suured ning suur osa, pea pooled lennundusakadeemia lõpetanutest ei lähe erialasele tööle. „Me koolitame piloote, seejärel lähevad nad tööle välisfirmadesse, sest Leedus ei ole lennufirmat. Me koolitame enda raha eest piloote, kes pärast töötavad kellegi teise heaks. Meie insenerid ei arenda uusi tooteid, vaid ainult hooldavad lennukeid, sest riiklikke investeeringuid ei ole," rääkis ta.

„Leedu ilma lennunduseta tähendab Leedut ilma tulevikuta," tõdes Mačiulis.