FOTOD | Hillitsetud torked, veidrad vabandused ja üksikud optimisminoodid – suur tuuleenergia arutelu peegeldas teravalt tänast ummikseisu

 (26)

Täna pealelõunal riigikogus toimunud ja üle kahe tunni kestnud avalik istung, mis keskendus tuuleenergia võimalustele Eestis, ilmestas ummikseisu, kuhu Eesti jaoks palju potentsiaali omav majandusharu on viimase kuue aasta jooksul jõudnud – igaüks kuulutab oma tõde ning kiireid ja lihtsaid lahendusi selles vallas ei ole. Tõenäoliselt niipea ka ei tule.

„Tänane koosolek ei lõppe otseselt ühegi otsuse tegemisega – on parlamentaarse kuulamise formaat –, küll aga kindlasti saavad sellest koosolekust mõtteainet nii seadusandlik pool kui ka täidesaatev pool,” rõhutas kella 14 ajal riigikogu konverentsi saalis toimunud rahvarohke kohtumise sissejuhatuses majanduskomisjoni esimees Sven Sester (Isamaa).

Kolme riigikogu komisjoni – keskkonna-, majandus- ja riigikaitsekomisjoni – ühise avaliku istungi algatajateks olid Eesti Taastuvenergia Koda ning Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, kes pöördusid juba kevadel majanduskomisjoni esimehe poole ettepanekuga pidada maha üks suurem erinevaid asjaga seotud osapooli kaasav ja tuuleenergia võimalusi Eestis kaardistav arutelu, võttes arvesse väljakutseid, millega majandusharu täna Eestis silmitsi seisab.

Täna kohale tulnud seltskond oli kahtlemata esinduslik. Esindatud olid nii keskkonna-, rahandus-, kaitse-, majandus- ja kommunikatsiooni- kui ka siseministeerium, erinevad taastuv- ja tuuleenergia organisatsioonid, mitmed suuremad tuuleettevõtjad, aga ka näiteks linnade ja valdade liit. Kui esimene tund keskenduti erinevate osapoolte ettekannete kuulamisele, siis teisel tunnil sai huvitatud isikutelt ka küsimusi küsida.

Seotud lood:

Juba ettekanded lõid fooni ummikseisust, mis on tuuleenergia sektoris viimased kuus aastat valitsenud. Kui kohtumise avas endine taastuvenergia koja pikaajaline juht, energeetikaekspert Rene Tammist tohutult innustava pildi loomisega sellest, kui palju potentsiaali majandusharu endas hõlmab ja mida Eestil sellest võita on, siis talle järgnenud kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu ning keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma kirjeldasid suurt hulka nendest piirangutest, millest tingitult on sektori areng juba 2013. aastast olnud takerdunud.

Eesti potentsiaal tuuleenergia osas piirkonna kõrgeim

„Me kohtume täna üsna murrangulisel ajal. Teatavasti eile kogunesid riigijuhid ÜRO peaassambleel New Yorgis selleks, et arutada tegevusi, mida tuleks ette võtta kliimamuutuste pidurdamiseks ja kahtlemata taastuvenergial on selles väga oluline roll. Kui vaatame seda, mis toimub täna Eestis, siis teame, et põlevkivitööstus on raskustes ja on käimas aktiivsed arutelud, kuidas tuleks energiatööstust edasi arendada,” kirjeldas Tammist.

Ta leidis, et tegu on ühe kõige olulisema majanduspoliitilise diskussiooniga, mis kogu selle riigikogu koosseisu ajal tuleb maha pidada. Tammisti sõnul võidab Eesti tuuleenergiasektori arendamisel nii puhtama keskkonna, odavama elektri, investeeringud ja töökohad, see võimaldab innovatsiooni ja tehnoloogia arendamist, regionaalset arengut ning aitab tagada varustuskindlust.

„Kahtlemata väärib äramainimist see, kui palju on tehnoloogia hind viimastel aastatel vähenenud,” märkis Tammist. Ka meretuuleparkide tehnoloogia tulevikus vaid odavneb. Kui aga vaadata Eestis toimuvat tuuleenergia arengut, on viimase viie-kuue aasta jooksul tuuleenergia areng Eestis seiskunud. „Hetkel on üksikud alad, mida on võimalik maismaal arendada – seda siis tulenevalt riigikaitselistest piirangutest,” märkis Tammist.

Samal ajal on terves reas riiklikes arengustrateegiates järgmise kümne aasta jooksul ette nähtud suur tuule- ja taastuvenergia osakaalu kasv. Ühe analüüsi kohaselt on Eesti potentsiaal tuuleenergia arendamiseks Soome ja teiste Balti riikide kõrval lausa parim. Mida aga tuleks siis teha selleks, et tuuleenergia arendusi ikkagi saaks Eestis ellu viia?

„Kõige olulisem, mida tööstus teile tõenäoliselt ütleb, on see, et oleks tagatud pikaajaliselt ettenähtav ja stabiilne investeerimiskeskkond,” märkis Tammist. Mitte vähemolulised ei ole kindlasti ka vähempakkumiste ajakava, sh mahtude avalikustamine aastani 2030 kui ka riigikaitseliste piirangute leevendamine, tõi ta välja. Ka tasub meeles pidada, et rohetehnoloogia ettevõtteid, kellel on juba toimiv toode, on Eestis juba sadakond.

Eesti ei ole tuuleenergia ja riigikaitse konfliktis unikaalne

Tammisti järel sõna saanud kaitseministeeriumi kaitseplaneeringute asekantsler Meelis Oidsalu rõhutas oma sõnavõtu alguses, et kindlasti ei ole riigikaitselised piirangud ainsad, mille tõttu on tuuleenergia areng viimased viis-kuus aastat Eestis pidurdunud. Ka märkis ta, et kuna tuuletehnoloogia on väga palju arenenud, on see hakanud mõjutama ka riiklikke süsteeme.

„Täna ei jää enam kohaliku omavalitsuse ehituslubade alusel arendatud tuuleparkide mõju mitte ainult kohaliku omavalitsuse piiresse, vaid see on hakkanud mõjutama riiklikke süsteeme: riiklikku seiresüsteemi ja ka eelhoiatus- ning raadioluuresüsteemi,” loetles Oidsalu.

Ametnik märkis, et Eesti ei ole oma tuuleenergia ja riigikaitse konfliktis kuidagi unikaalne, seda esineb paljudes teistes riikides nii Euroopas kui ka USA-s. Viimases on näiteks ka kokku lepitud, et 2025. aastaks töötatakse välja tehnoloogilised lahendused nende vastuolude lepitamiseks. Oidsalu sõnul võiks Eesti siin eeskuju võtta Soomest, kes on meist teema lahendamisel oluliselt kaugemale jõudnud.

Kuna Soomes on idapiiril on keelatud tuuleenergia arendused, siis saab läänerannikul tihendatult tuuleparke arendada. Sinna on soetatud ka lisaradar, mis on aidanud tagada seiresüsteemide töö. „Üks kõige lihtsam mõjutus, mille vastu on võimalik nii tervemõistuslikult kui tarkvaraliselt lahendusi leida, on valesihtmärkide teke,” rääkis Oidsalu.

Siiski rõhutas ministeeriumi ametnik, et täna ei ole turul olemas radaritekindlat tuuletehnoloogiat ega tuulikutekindlaid radareid. „Pelgalt olemasolevate vahendite ümberpaigutamisega pole võimalik mõjusid kompenseerida, ilma et sõjaline eelhoiatus ei kahjustuks,” märkis Oidsalu. Ka ütles ta, et need süsteemid maksavad väga palju raha.

„Eesti majandus ei ole kahjuks nii suur, et me saaks hakata neid juurde soetama ilma täiendavate rahastusvõimalusteta,” ütles Oidsalu. Näiteks eelmisel aastal valitsus selleks vahendeid ei leidnud. Ametniku kinnitusel oleks teatud kompensatsioonimeetmete korral võimalik vabastada Kirde-Eesti alad kuni Jõhvi-Iisaku liinini teatud võimekuste ümberpaigutustega tuuleenergia arenguks.

Ametnik esines veidra vabanduse ja kummalise ettepanekuga

„Täna on pilt natuke teine – on avanemas uue perioodi kvoodirahad, vabariigi valitsus on moodustanud kliimakomisjoni, kus erinevad taastuvenergia ja ka CO2 emissiooni vähendamise võimalused on arutelul,” rääkis Oidsalu, viidates, et kaitseministeerium on koos MKM-iga viinud sinna ka kvoodiraha eest lisasensorite soetamise küsimuse.

„See võimaldaks kõigepealt lõpetada selle avalikus ruumis inetuna paistva tüli, millest ei võida mitte keegi. Teiseks see võimaldaks meie majandusel kasvada ja kuna ka kaitse-eelarve on seotud SKP-ga, siis aitaks see kasvatada ka kaitse-eelarvet,” põhjendas Oidsalu, kes pärast mõningast monoloogi esines veel veidra vabandusega.

„Kaitseministeeriumi poolt ma tahan vabandada kõigi ees, kellel on jäänud mulje, et me tegeleme siin ainuüksi mingi bürokraatliku jonniga või tähe närimisega. Me tegeleme Eesti sõjalise kaitse ühe väga olulise komponendi – eriti reservarmee mudelit arvestades on eelhoiatus väga olulise tähtsusega –, selle süsteemi, millesse maksumaksja on juba investeerinud kümneid ja kümneid miljoneid, töövõime tagamisega,” märkis ametnik.

Ka ütles Oidsalu, et kuna nad on täna arendajatega üleval olevate kohtuvaidluste näol näinud, et ei kohalikud omavalitsused ega ettevõtjad ei ole piisavalt motiveeritud kinni pidama kooskõlastatud kõrgusepiirangutest, on ministeerium teinud ettepaneku mängureeglite muutmiseks, kus maismaa tuuleparkide ehituslubasid ei annaks enam välja kohalikud omavalitsused.

„Kuna praktika on tõestanud, et kohaliku omavalitsuse ja ka riigi vahel ei ole see infovahetus sageli olnud väga vilgas, siis oleks võib-olla mõistlik kaaluda sellist regulatsiooni, et ehitusluba väljastab sarnaselt meretuuleparkidele Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Tänased mängureeglid jätavad ka tulevikus meid olukorda, kus me peame käima kohtutes rakendamas energiamajanduse arengukava,” põhjendas Oidsalu.

Tema järel sõna võtnud MKM-i energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga jätkas mõnevõrra optimistlikuma noodiga. Tema sõnul ei küündi kompensatsioonimeetmeteks vajaminevad summad müstiliste suurusteni ning need on vahendid, mis on vaja leida kas riigieelarvest, kvoodimüügi tuludest, struktuurifondide vahenditest või õiglase ülemineku fondist.

Kuigi sarnaselt Oidsalule rõhutas ka Uiga õigusaktide muutmise vajadust – et riigi õiguskindlus oleks tagatud – tema siiski nii kaugele ei läinud, et oleks soovitanud KOV-ide võimupiire kärpima hakata. „Kuskil on piirid riigi otsustusõiguse ja kohaliku omavalitsuse otsustusõiguse vahel – me ei saa neid segama minna ja me ei saa kohalikult omavalitsuselt õigusi ära võtta, aga kuskilt tuleb leida tasakaal,” sõnas MKM-i energeetika osakonna juht.

Keskkonnakaitse aladel võiks kaaluda kooseksisteerimist tuuleparkidega

„Kindlasti peame rohkem taastuvenergiat süsteemi saama, sest alternatiiviks on ainult import,” toonitas Uiga, lisades, et kuna me oleme mereriik, siis võiks tuuleparke olla meil rohkem. „Loodusobjektide kaitse alla võtmisel tuleks kaaluda alasid kas väljaspool tuuleenergia tootmiseks sobilikke alasid või kaaluda tuuleparkide ja kaitsealade kooseksisteerimist,” märkis MKM-i esindaja keskkonnapiirangute osas.

„Jah, juriidiliselt on see kooseksisteerimine Väinameres ju võimalik. Seal on üks lihtne reegel – tegevused, mis kaitse-eesmärke ei kahjusta, on lubatud,” lausus seepeale keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma. Küll aga märkis ta, et keeruline on leida meetmed, mis tuuleparkide mõju keskkonnale ära maandaksid.

„Eesti on selles mõttes üsna unikaalses olukorras. Kui meile tuuakse teiste Euroopa riikide kogemused tihtipeale kõrvale, siis me ei ole teiste riikidega võrreldavad looduskaitse sisu poole pealt. Eesti on rändelindude rändetee keskpunkt – kõik need Euroopa linnumassiivid siin kevadeti ja sügiseti läbi liiguvad,” ütles Aasma.

Ka tõi ta välja, et erinevalt Soomest on meil väga vähe andmeid oma merealade kohta. Kui Soome uuris kümne aasta vältel oma merealad viimse detailini ära, siis meil läheks Soome tasemele jõudmiseks vaja umbes 20 miljonit eurot ja 10 aastat. See on ka põhjus, miks keskkonnamõjude hindamine on olnud Eestis väga keerukas ettevõtmine, mis on küll viimase aastaga oluliselt paranenud.

Aasma ettekandel järel avatud küsimuste ja vastuste voor tõi suure hulga nii teravaid kui hillitsetumaid seisukoha võttusid, mis andsid taas aimu pingetest, mis sektori ummikseisu juba pikemat aega on ilmestanud ning mida kõige lihtsamal kujul võib koondada ärihuvide ja riigikaitseliste huvide vastasseisu alla.

Ossinovski teravmeelitses Eesti Energia suunal

Küsimuste vooru alguses hiilgas oma teadmistega keskkonnakomisjoni kuuluv sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski, keda huvitas muuhulgas nii see, kui palju lähevad maksma kompensatsioonimehhansimid, millest kaitseministeerium räägib, kui ka see, millal jõuab MKM lõpuks eelmisel aastal vastu võetud elektrituruseadusse sissekirjutatud taastuvenergia vähempakkumiste korraldamiseni.

Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu selgitas talle, et kaugmaa õhuseire radar, mida oleks kaitseministeeriumil vaja soetada, nõuaks kokku 52 miljoni suurust investeeringut. Seirepunkti avamine võtaks aga pärast rahastusotsuse langetamist maksimaalselt neli aastat aega.„Siin ma tahaks öelda kiiremaid tärmineid, aga ma pean olema realistlik ja ütlema sellise realistliku ajaraami,” põhjendas Oidsalu.

MKM-i energeetika osakonna juhi Jaanus Uiga selgitas, et vähempakkumised lepitakse kokku eraldi määrusega, mis tuli just täna justiitsministeeriumist tagasi ja võetakse aasta lõpuks vastu. „Kõigepeal tuleb väiksem vähempakkumine, sellistele kuni 5GWh mahule – mis on mõeldud väiksematele tootmisseadmetele – ja siis valmistame ette ka suuremat,” põhjendas ministeeriumi esindaja.

Kuna Ossinovskit huvitas ka põlevkivi ja biomassi koospõletamine, mis vajab seaduse muudatust, märkis Uiga, et ministeerium töötab selle nimel, et seda võimaldada. „Euroopa Liidus on selline koospõletamine tavaline praktika – teised riigid ostavad meie pelleteid sisse ja põletavad neid kivisöejaamades. See on meil hea võimalus põlevkivist tekkivat süsinikuheidet Eestist maha võtta,” märkis Uiga.

„Remark lihtsalt – ärge rohkem seda näidet kasutage, et Euroopas mujal tehakse. Muidugi Euroopas mujal tehakse ka meie puidust, aga küsimus on selles, kes selle eest maksab. Ega Eesti Energia jaamad võivad täna ka põletada puitu – nad seda teevad ka, kui elektrihind on piisavalt kõrge –, küsimus on ju selles, et miks peaks iga Eesti elektritarbija, summaarselt 7,5 miljonit eurot aastas juurde maksma 10% suurenevat taastuvenergia tasu selleks, et 7,5 miljonit Eesti Energia arvele kanda – selles on ju küsimus,” torkas seepeale Ossinovski.

Seejärel sõna saanud Aidu tuulepargi arendaja Andres Sõnajalg kiitis esmalt seda, et kaitseministeeriumi on vabandama asunud. „Meie riigis seda vabandamist on liiga vähe – nagu ka meie peaminister on öelnud – ja ma loodan, et me igaüks saame oma eluga nüüd ka edasi liikuda. Ma pean siin silmas Aidu tuulepargi küsimust ja see on nüüd tänaseks lahendatud,” märkis Sõnajalg, viidates hiljutisele riigikohtu otsusele, mis tunnistas Aidu tuulepargi ehitusloa kehtivaks.

Ühtlasi palus ta Meelis Oidsalul parandada ära varem esitletud joonise selle kohta, kus näidati, kuidas tuulikute kõrgused on ajas kasvanud ning kus oli Sõnajala hinnangul ebaproportsionaalselt välja toodud lühikesed, jässakad tuulikud. „Tegemist on pikkade, sihvakate tuulikutornidega – nii et see pilt on täiesti eksitav,” leidis arendaja, kelle sõnul olid ka kaitseministeeriumi poolt välja toodud Aidu tuulikute kõrgused eksitavad.

Selle kõige kõrval huvitas Sõnajalga, miks kaitseministeerium ei ole pidanud kinni 2010. aastal võetud kohustusest ühildada Kellavere radar Vaindloo ja Valaste piirivalveradaritega. Oidsalu kinnitusel pole ministeerium kunagi võtnud endale mingit kohustust neid radareid ühendada. „Küll aga lahenduste otsimise vaimus – kaitseministeerium on olnud nendes asjades lahendustekeskne – katsetati erinevaid variante, aga leiti, et see lahendus ei ole sobiv,” märkis ta.

Riigikaitsekomisjoni liikmed kutsusid riigikaitsele mõtlema

Riigikaitse teemaga jätkas ka riigikaitsekomisjoni liige Madis Milling, kes esmalt märkis, et kaitse-eelarve suurenemist ei ole ette näha, pigem väheneb see majanduslikku olukorda nii protsendis kui rahasummas. „Kui vaadata seda kompensatsioonimeetmete paketti – nii seotamis- kui elutsükli kulusid –, milliste võimekuste arendamise arvelt see tuleb?” huvitas Millingut, kes tahtis teada, mis tuleb sellisel juhul ära jätta, et soetada uusi radareid.

Oidsalu sõnul on ühe kaugmaaradari ülalpidamine võrrledav ühe jalaväe pataljoniga. „Eestis on need brigaadid väga õhukesed. Teine brigaad ilma selle lisapataljonita ei oleks brigaad,” põhjendas ta. Samas sekkus arutelusse ka Rene Tammist, kes juhtis tähelepanu taas taastuv- ja tuuleenergia majanduslikule mõjule ning sellele, et kaitse-eelarve suureneb siis, kui meie majandusel läheb hästi.

Tugeva riigikaitse argumendile rõhuva sõnavõtuga esines seejärel riigikaitsekomisjoni kuuluv endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots. „Ma ei taha küsida, ma tahan rääkida. Siin ei ole sõnagi räägitud julgeolekusituatsioonist, kus me oleme praegu,” märkis ta, viidates Putini 2007. aastal paika pandud julgeolekudoktriinile, mis selgelt ohustab ka Eestit.

„Meil on valikud, kas me lähme edasi bisnessiga – see on väga vajalik, kindlasti –, aga kas mitte samal tasemel võib-olla tähtsam ei ole see, mida me teema julgeoleku jaoks. Mul on täna Meelis Oidsalust täiesti kahju, te olete peksupoisiks teda teinud, aga ma palun mõelda ka natuke laiemalt – miks meil on täna siin britid?” küsis Laaneots.

Pärast mõningast diskussiooni võttis sõna ka Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige ja Eesti Energia tütarfirma Enefit Greeni juht Aavo Kärmas, kes püüdes päevateema juurde tagasi tulla, rõhutas, et Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmine aastaks 2030 vajab korralikku tegevusplaani, kus erinevad osapooled võtaksid omapoolse vastutuse.

„Nagu Rene Tammist enne ütles, et tuuleenergia arendajad ei taha vastanduda riigikaitse huvidele ega kogukonnale. Meie soov on leida ja otsida lahendusi,” rõhutas ta. Küsimuste vooru lõpus sõna saanud arendajad Harry ja Gregor Raudvere adresseerisid omalt poolt veel mitut teravat küsimust, mis neile muret teevad.

Ministeeriumite esindajad tõrjusid juttu kahjunõuetest

Kuigi ka Harry Raudvere tõdes, et riigikaitse on oluline, juhtis ta tähelepanu sellele, kuidas riik muutis 2015. aastal tuuleparkide kooskõlastuste osas meelt, kuigi selleks ajaks olid mitmed arendajad juba suuri investeeringuid teinud oma parkide arendusse. „Väga masendav on [kaitseministeeriumilt] kuulda, et see oli teie enda äririsk, et lollid olite, et hakkasite investeerima,” nentis Raudvere.

Gregor Raudvere lisas, et rääkida tuleks ka elevandist toast – arendajate kahjunõuetest seoses pidurdunud arendustega. „Mina täna näen, et neid on veel tulemas. Kohtuveskid jahvatavad, tänane näitab, et kohtuveskid jahvatavad õiglaselt. Kas te ei leia, et täna sellele olemasolevale probleemile efektiivse lahenduse leidmata jätmine nullib ära suure osa sellest tulevikupotentsiaalist, millest me räägime?” tahtis ta teada.

Ministeeriumide esindajad tõrjusid igasugust vastutust seoses arendajate kahjunõuetega. „Me kindlasti ei ole orienteeritud kahjunõuete menetlemisele oma tegevuses, vaid lahendustele ja tulevikule. Senised kohtulahendid ei ole õhutanud seda lootust, et oleks õigust senise tegevuse põhjal mingeid kahjunõudeid esitada. Me näeme, et selleks pole mingit alust,” märkis kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu.

„Võimalike kahjunõuete ja nende hüvitamise osas mina ka ei oska praegu midagi öelda. Meie tegeleme sellega, et tuuleenergiat saaks arendada. Kas ja kuidas kellegi õigusi on riivatud – eks siis saavad kohtuveskid jahvatada,” lisas MKM-i energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga.

Esimese suurema kahjunõude seoses viimastel aastatel pidurdatud tuuleenergia arendustega esitasid arendajad Andres ja Oleg Sõnajalg seoses 2,5 aastaks kohtuvaidluse tõttu peatatud Aidu tuulepargi ehitusega eile justiitsministeeriumile summas 123,7 miljonit eurot.

Target Ärileht