Mehed on leppimatus tülis, ei ütle isegi kohtus üksteisele tere, rääkimata muust jutust või käesurumisest. Kui pikajalgne Vichmann kohtusaalis istus, ei vaevunud ta Kruuda möödudes isegi jalgu käigurajalt koomale tõmbama. Kruuda astus Vichmanni jalgadest üle ega teinud vana semu nähes teist nägugi. Neid ei ole enam üksteise jaoks olemas.

Kohtunik Liili Lauri vaatas vilksamisi kella, see sai mõne minuti pärast viis, ja esitas Marcel Vichmannile viimase küsimuse. „Kas te lahkute siit saalist rahuliku südamega pärast ütluste andmist?“ Vichmann vastas seepeale, et ta isegi tuli kohtusse täiesti rahuliku südamega. Samasuguse küsimuse jättis kohtunik esimesena tunnistanud Oliver Kruudale esitamata.

Ühtlasi rõhutas kohtunik Lauri kinnisvaraärimees Vichmanni küsitlemise ajal, et tegemist on sõna-sõna vastu vaidlusega, mistõttu oleks mõlemale poolele kasulik, kui esitataks lisatõendeid.

Aga alustagem algusest. Vichmann ja Kruuda tulid 19. jaanuaril kohtusse tunnistajatena tsiviilasjas, kus vaidlevad omavahel, kas Aivo Pärna juhitav Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ – see omab kolme Best Idealt ostetud kinnistut Kohila tänaval - on ca 700 000 eurot võlgu Vichmanni osaühingule Best Idea või mitte.

Kohtuistung algas kell 11 ja pidi kestma kokku kaks tundi, aga korduvate pauside tõttu venis terve päeva pikkuseks. Selleks, et üks tunnistaja ei kuuleks, mida teine räägib, pidi üks neist passima saali ukse taga. Ukse taha kupatati Vichmann ja kuna Kruuda tunnistajaütluste ettelugemine venis tolle pideva parandamise tõttu tundide pikkuseks maratoniks, siis pikutaski Äripäeva hinnangul 102 miljoni eurose varaga mees koridoris diivanil ja skaipis tuttavatega.

Kruuda räägib samal ajal kohtunikule detailselt, kuidas nad Vichmanniga vahetasid kirju ja rääkisid läbi, kuidas REC Varade täitemenetlusest osta 2013. aasta suvel välja Kohila 2a ja teised REC Varadele kuuluvad kinnistud.

Vichmanni firma First Telecom Trading (FTT) ostis need välja 1,127 miljoni euroga ja need läksid Vichmanni teise ettevõtte Best Idea bilanssi. „Vichmann ongi rohkem finantseerija, kui tegelik töötegija,“ nentis Kruuda.

Kruuda rõhutas, et meestel oli vastastikune kokkulepe – see ei olnud paraku kirjalikult vormistatud -, et ostukulu refinantseerimiseks luuakse mõlema ettevõtja teadmisel uus äriühing Kohila tn Muuseumi Arenduse OÜ, see võtab LHV pangast laenu ja ostab Best Idealt kinnistud välja. „Kui pangaraha maksab aastas keskmiselt 5-6%, siis erainvestorite raha ca 12% ja ehk isegi rohkem. Sõlmisime kaheaastase laenulepingu LHV pangaga. LHV ütles, et Best Ideale ei saa laenu anda, sest sama kuu sees ostis ettevõte kõik kinnistud 1,127 miljoni euro eest. Seepärast oligi vaja luua vaheettevõte Muuseumi arendus. Sellele firmale andis LHV 990 000 laenu,“ selgitas Kruuda kohtunikule.

Kinnistu ostu-müügilepingus on punkt 3.4, mis ütleb, et kinnistu 1,67 miljonilisest hinnast ca 670 000 eurot peab maksma järelmaksuga kahe aasta jooksul. „Punktis 3.4 ei lepitud omavahel kokku. See number tuli LHV-st, see oli lepingusse sisse kirjutatud finantseerimise eesmärgil. Seda arutas LHV-ga asju ajanud Veiko Pedosk. Pedosk ütles, et pank soovitab sellist hinda näidata. Me ei leppinud omavahel kokku, et see summa tuleb ära maksta. Punkt 3.4 ei olnud ette nähtud tasumiseks. Kui see nii oleks olnud, siis ma ei oleks enda käendusega laenu taganud,“ kinnitas Kruuda kohtus.

Ärilehele teadaolevalt on meeste kirjavahetus antud kinnistute ostu-müügi perioodist ka peaaegu terviklikult säilinud.

Kruuda ütles, et tema roll kogu projektis oli esimesel võimalusel Vichmanni poolt finantseeritud kinnistute ost refinantseerida või osaliselt maha müüa, et „Vichmanni raha koju tagasi tuua“. „Kui tekib kasum, siis see tehakse pooleks,“ kirjeldas Kruuda suulist kokkulepet.

Vichmanni väitel jäi aga Kruuda kontrolli all olev osaühing Kohila tn Muuseumi Arendus tema osaühingule Best Idea Kohila kinnistu eest raha võlgu ja nüüd ta nõuabki seda 2016. aasta juulis esitatud hagiga sisse. „Tavaline võlavaidlus.Väike asi,“ märkis ärimees. Mis on Vichmanni jaoks väike summa? „700 000 ja natuke peale,“ täpsustas ta Ärilehele enne tunnistajapinki astumist.

Kui Vichmann astus kella 16 paiku viimaks tunnistajapinki, hakkas talle esmalt küsimusi esitama kohtunik Liili Lauri. Kohtunik Lauri tundis huvi, miks nii kogenud ettevõtja nagu Vichmann esitas hagi alles mullu juulis, kuigi vaidlus käib 2013. aasta oktoobris ostetud-müüdud kinnistute üle.

Vichmanni sõnul on sel ajalisel lõtkul ebatraditsiooniline põhjus. „Kruuda firmade raamatupidaja on korralik inimene. Vähemalt mina tean teda korraliku inimesena. Ta oli selle arenduse firma juhatuses. Ma tahtsin näha, kas ta ei kanna tõepoolest seda 670 000eurost nõuet „arenduse“ aastaaruandesse sisse. Ootasin mitu aastat, sest tahtsin näha, kas ka 2015. aasta aruandesse ei kanta seda sisse. Kuna 2015. aasta aruande esitamise tähtaeg on 30. juuni 2016 ja aruandes ei olnud jätkuvalt Best Idea nõuet, siis esitasingi eelmise aasta juulis hagi,“ selgitas Vichmann.

Kohtunik ütles, et peaasjalikult käsitleb kohus kahe äriühingu vahel sõlmitud lepingu punkti 3.4, mis reguleeris kinnistute maksumust. Vichmanni väitel ei mäletanud ta, mida nimetatud punkt täpselt ütles. Kohtunik kutsus ärimehe seepeale enda juurde ja lasi punkti 3.4 läbi lugeda.

See tehtud, kordas Vichmanni ka tunnistajana üle, et tegemist oli väga lihtsa tehingu ja lepinguga: üks pool, st tema tahtis kinnistud maha müüa ja teine pool, st Kruuda, tahtis need edasise väärindamise huvides osta. „Seetõttu oli Kruudal laenu vaja. Kuna teda panga uksest sisse ei lasta, siis ajas LHV pangaga laenuasju Veiko Pedosk. Pedosk ajaski miljoni eurose laenu välja ja Best Idea müüs kolm kinnistut miljoni eest Kohila arendusele. Kuna olime Kruudaga leppinud kokku, et hind on 1,67 miljonit, siis selle 670 000 pidi ta maksma järelmaksuga kahe aasta jooksul. Seetõttu esitasin hagi kohtusse kaheksa kuud pärast maksetähtaja möödumist,“ meenutas Vichmann.

Kohtunik päris, kas lepingu punktis 3.4 toodud ostuhinda suurendati ainult pangale näitamise huvides. „Kui Muuseumi arendus väidab, et ta üritas sellega panka petta, siis mina ei tea sellest midagi,“ ütles Vichmann kohtus.

Seejärel küsis kohtunik, kas Vichmann pidas Kruudaga lepinguhinna osas läbirääkimisi. „Vaevalt küll. Leping on lihtne, seal ei ole midagi läbi rääkida. Üks ostab, teine müüb ja pank annab raha,“ sõnas ettevõtja.
Seejärel küsis kohtunik, kas Vichmann vahetas Kruudaga e-kirju või arutas kinnistu hinda veel kellegi juuresolekul.

Vichmann vastas, et seda ta ei mäleta. „See ei ole oluline. Kui lepingus on selline number sees, siis nii sai kokku lepitud,“ märkis ärimees. Ettevõtja eitas, et tal võinuks olla mõtteid ja plaane koos Kruudaga kinnistute edasiseks arendamiseks.

Seega jäi kohtus vastuseta küsimus, kas ja miks soovis Kruuda osta ainult mõned kinnistud 1,67 miljoni euro eest, kui mõni kuu tagasi olid kõik kinnistud ostetud Vichmanni poolt täitemenetlusest 1,127 miljoni eest? Tunnistuse andmise vältel siiski meenus Vichmannile, et täitemenetluses ajas tema eest asju Kruuda jurist ja abiline Allan Viirma.

Mõlemad mehed andsid kohtus tunnistusi vande all ehk kõik räägitu peab olema õige. Asjaosaliste ütlused olid aga täiesti vasturääkivad. Kruuda rääkis pikalt, kuidas kinnistud osteti, kuidas refinantseerimise nimel tööd tehti, kuidas pakuti krunte kinnistu kaasomanikele müügiks, et väljaostuks tasutud raha kiirkorras tagasi saada.

Vichmann valdavalt midagi sellist meenutada ei suutnud. Talle ei tulnud meelde ka see, kes ostulepingule alla kirjutas ega seegi, kellega hind kokku lepiti ja selle osas läbirääkimisi peeti.

Lõpliku tõe peab välja selgitama kohus. Tsiviilasja menetlus jätkub aprillis.