FOTOD | Sõnajalad pole ainsad – kaitseministeerium vaidleb ühe tuuleärimehega keset südasuve kohtus nii, et sädemed lendavad
Erinevatel põhjustel 2015. aastast peale kohtus seisunud kohtuasi, kus Harry Raudvere ettevõtted Adepte Energy OÜ ja Raisner AS esitasid kaebuse kaitseministeeriumi vastu, jõudis hiljuti kohtunik Daimar Liivi kätte, kes on otsustanud kaotatud aja kiirelt tasa teha. Esimesele, 5. juunil toimunud istungile järgnes 14. juunil teine ja täna kolmas. Kohtuotsus peaks tulema sügiseks.
Raudvere ja tema advokaatide Piret Blankini ja Edgar-Kaj Velbri väitel on Varja tuulepargi ehitusloa menetluses rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Seejuures võrdlevad arendaja ja tema esindajad Varja parki mitme teise piirkonda planeeritud või pooleli oleva tuulepargiga, viidates sellele, et kaitseministeerium ise on käsitlenud Ida-Virumaad ja sinna püstitavaid parke laiemalt ühiselt.
Ühe peamise näitena toovad Raudvere ja tema advokaadid näiteks Aidu tuulepargi, mille omanikud Andres ja Oleg Sõnajalg maadlevad samuti oma tuulepargiga mitmes kohtuasjas riigiasutustega, kuid kes ajavahemikus 2014–2015, kui menetleti Varja tuulepargi ehitusluba, said Raudvere hinnangul oluliselt lihtsamalt õiguse Aidus tuuleparki arendada. Tuuleettevõtja viitas seejuures ennekõike riigi poolt 2015. aastal Sõnajalgadele antud Aidu tuulepargi hoonestusõigusele.
Kaitseministeeriumi advokaadid Reesa Laur ja Veiko Viisileht on kohtuistungite käigus korduvalt rõhutanud, et iga tuuleparki tuleks vaadelda erinevalt, mistõttu on asjakohatu tuua Varja puhul võrdlusi teiste tuuleparkidega, iseäranis veel Aiduga, mis on viimastel kuudel seoses võimalike seadusterikkumistega teravdatud meediatähelepanu all olnud.
Näiteks kurtis Laur esimesel, 5. juunil toimunud istungil, et kui Varja vaidlusse tuuakse ka Aidu vaidlus siia, peavad nad hakkama ka selles asjas tõestma, et Aidu ehitusluba ei olnud kaitseministeeriumi poolt heaks kiidetud. Kui Raudvere juhtis tähelepanu 2015. aastal Sõnajalgadele antud hoonestusõigusele, märkis Laur, et see ei antud „suvalise tuulepargi rajamiseks”.
Ka sai juba esimesest istungist peale hoo sisse Lauri ja Raudvere omavaheline sõnaline mõõduvõtt, kus Laur siis, kui Raudvere mõnda tema järeldust või sõnavõttu katkestada püüdis, käratas arendajale konkreetselt, et see vait oleks ega tema jutu vahele ei segaks, seda muidu ei saa seda kohus kas protokollida või tema oma mõtet lõpetada. Ka täna tõrvas kaitseministeeriumi advokaat nii arendajat kui ka tema poega Gregor Raudveret korduvalt sellekohase märkusega.
Kaitseministeeriumi ametnik kolm korda tunnistajapingis
Kui 5. juunil toimunud istungi alguses ei olnud kohtunik veel kindel, et mingi osa kohtumenetlusest tuleb riigisaladust sisaldava materjali tõttu kinniseks kuulutada, siis teise, 14. juunil toimunud istungi näol oligi tegu kinnise istungiga, et kaitseministeeriumis töötav riigikaitseliste ehitiste valdkonna juht Mati Kuppar saaks anda vastuseid Varja tuulepargi ehitusloa menetluse osas riigisaladust puudutavates küsimustes.
Kuppari ülekuulamist taotles kaitseministeerium ja seda pidas kohtunik ka vajalikuks, kuna leidis, et varasemalt õhuväes, nüüd kaitseministeeriumis töötav ametnik on olnud pidevalt arendaja partner Varja tuulepargi arendamiseks vajalike lubade ja kooskõlastuse taotlemise protsessis.
Kuigi Kuppar kuulati üle nii esimesel kui teisel istungil, jõudis ta tänasel istungil ka kolmandat korda tunnistajapinki. Kuigi Raudvere advokaadid Piret Blankin ja Edgar-Kaj Velbri pidasid tema järjekordset ülekuulamist ebavajalikuks, oli neil seejuures esitatud kohtule nimekiri vastuoludest, mis Kuppari seniste ütluste põhjal olid tekkinud ja mis nende hinnangul näitasid tunnistajat ebausaldusväärsena.
Ka olid nad väga kriitilised tunnistaja suhtes, kelle sagedased vastused esimesel istungil olid, et ta ei tea või ei mäleta. „Ma ei väida täna siin, et tunnistaja andis ebaõigeid tunnistusi tahtlikult, aga kui tunnistaja ei mäleta, ei tea, siis ei ole midagi teha. Selle rohi ei ole uuesti üle kuulamine,” märkis Raudveret esindanud Piret Blankin.
Samas kohtunik põhjendas uut ülekuulamise vajadust sellega, et selgitada välja, kas tõesti on tegu tunnistaja poolt asjade mitte teadmise või mitte mäletamisega. „Kohus peab asjas välja selgitama tõe. Mina ise leian, et nendes küsimustes, mis kaebaja on ise välja toonud, on vajalik täiendav kuulamine,” ütles Liiv. Kohtunik rõhutas ühtlasi, et tal ei ole tekkinud tunnet nagu oleks tunnistaja seni valeväiteid esitanud.
Kõik sai alguse Gruusia sõjast
Üks esimesi vastuolusid, mida Kuppar pidi taas selgitama, oli see, et kuidas ütleb kaitseministeerium, et ei ole kooskõlastanud ei Aidu, Purtse I ega Purtse II tuulepargi projekte.
„Ma ütlesin, et me ei ole kooskõlastanud ehituslubasid. Jah, kaitseministeerium on kooskõlastanud eelprojektid teatud tuulikutüüpidele, teatud tuulikusituatsioonide juures. Kui nendest parameetritest minnakse välja, siis enam ei ole tegemist kehtiva kooskõlastusega,” põhjendas ametnik.
Ka märkis ta, et kõik kooskõlastused, mis on kaitseväe poolt kaitseministeeriumisse edastatud, on olnud tingimuslikud – ehk eelprojektidele on alati seatud mingid tingimused, millega arendajad peavad arvestama. Näiteks Aidu tuulepark on saanud kahele eelprojektile kaitseväelt tingimusliku kooskõlastuse.
Teine teema, mille osas pidi kaitseministeeriumi ametnik selgitusi jagama, oli see, millal täpselt ja millest tingitult toimus muutus Eesti julgelolekuolukorras, mis muutis ka kaitseministeeriumi tuuleparkide projektide hindamisel ja neile kooskõlastuse andmisel rangemaks – ehk mil kehtestati nö nulltolerants Ida-Virumaale rajatavatele tuuleparkidele.
Kuppar viitas muutunud julgeolekuolukorrale ja sellele, et Eesti idanaaber on asunud Läänemerel teostama lende ilma transponderiteta ja seeläbi testima meie sõjalisi võimalusi. Tema sõnul intensiivistus Venemaa lennutegevus Läänemerel pärast 2008. aasta Gruusia sõda. Sellest oli tingitud ka NATO õhuturbemissioonid Balti riikides alates 2014. aasta märtsist, meede, mida seni ei olnud kasutatud.
Ühtlasi tõi Kuppar välja, et iseenesest on dokument, mille alusel hinnatakse tuuleparkide kooskõlastusi – kaitseväe juhataja vastavasisuline käskkiri –, olnud 2009. aastast muutumatu, seda otsustati lihtsalt rangemalt jälgima hakata, kuna selle kõrvale lisandusid täiendavad NATO dokumendid. See tingis ka ehitusseadustiku muudatused 2015. aastal.
Teema, mille osas pidi kaitseministeeriumi ametnik veel täiendavaid selgitusi andma, puudutasid ka tuulikute kõrguse küsimust ja seda, kas ministeerium annab need arendajatele ette või mitte. Kuppari sõnul hindab kaitsevägi ennekõike seda infot, mis arendaja on neile andnud. Kui arendaja küsib kõrguse kohta, siis saab ta selles osas ka vastuse.
„Kui ta küsib seda, siis me esitame selle numbri. Aga ma ei mäleta, kas see arendaja on küsinud seda numbrit või mitte. See sõltub, mis formaadis arendaja meie poole pöördub. Siis me palume esitada iga konkreetse tuuliku koordinaadid,” rääkis Kuppar.
Ta lisas, et mõjude vähendamise ehk nn leevendusmeetmena kasutatakse ka sektori määramist selles ulatuses, kuhu on arendajal võimalik tuulepark püsti panna õhuseireradari suhtes. „Sektor antakse radari parameetri põhjal. Selle andmisel arvestatakse tuuliku kõrgusega. Projektis on see ka alati sees,” rääkis Kuppar.
Ka ütles ta, et sel ajal, kui Varja pargi menetlus oli päevakorras, taheti algselt sinna 75 tuulikut püsti panna ja esialgne tuulikute paigutus hõlmas mitut radarisektorit. „Selleks, et selles piirkonnas radari tööd mingilgi moel tagada, siis piirati selle tuulepargi ala nö ühe sektori sisse,” rääkis Kuppar. Kuigi tema kinnitusel see antud sektoris radari täit töökindlust ei taganud, pidid selle kompenseerima kõrvalsektorid.
Gruusia sõja mõjul aga hakati vaatama, et sellest hoolimata jääks ikkagi üks sektor, kust on võimalik teha teatavaid lende ilma, et Eesti riik nendest midagi teaks. Leiti, et selline radari katte vähendamine teatud sektoris ei ole mõistlik – oli vajadus tuvastada kõik antud piirkonnas lendavad objektid, mitte jätta vahele mingeid alasid,” rääkis ministeeriumi ametnik. Kuppari kinnitusel leiavad need lennud tänaseni aset.
Neljas suurem teema, mille kohta pidi ta täna täiendavaid selgitusi jagama, oli Varja tuulepargi arendaja poolt TTÜ Küberneetika Instituudilt tellitud ekspertiis, mis pidi andma vastused, kui suured mõjud on tuulepargil Kellavere radarile kolme erineva tuulikute paigutuse stsenaariumi puhul.
Kuigi arendaja tellis analüüsi kaitseministeeriumi nõudel, tekkis ministeeriumil kahtlus tulemustes – kuivõrd seal oli välja toodud, et üksikul tuulikul on radarile suurem mõju kui kogu tuulepargil –, siis paluti ekspertiisi läbiviijalt selle kohta selgitusi. Kuigi analüüsi koostaja ka seda tegi, ei jäänud kaitseministeerium täiendatud ekspertiisiga rahule. Nüüd püütigi aru saada, millega siis ministeerium täpselt rahul ei olnud.
Ei mäletanud ka sel korral mitmeid asju
Kuigi Kuppar jagas vastuolusid tekitanud teemade osas ohtralt selgitusi, oli siiski ka täna tema retoorikas palju väiteid, mille kohaselt ta kas ei tea või ei mäleta asju. Ühel hetkel katkes Raudvere advokaadil Piret Blankinil kannatus ja ta põrutas, et see jätab Kupparist ebausaldusväärse mulje, kui ta ka pärast kolmandat korda „grillimist” ikka ei mäleta midagi.
Kaitseministeeriumi advokaadid ei jäänud seejuures vastust võlgu. „Grillimine ei pea tingimata mälu parandama. Inimene teeb töö ajal tööd, mitte ei tuhni kuskil ajaloos,” nentis Veiko Viisileht, kes mõni hetk hiljem tahtis vastaspoole advokaadilt teada, kas see mäletab täpselt, mida tema tegi 5. novembril 2015. aastal.
Ühel hetkel, kui kaitseministeeriumi advokaadid püüdsid taas midagi omalt poolt selgitada, sekkus vaidlusse ka kohtunik palvega, et advokaadid kohtunikku „päris idioodiks ei peaks”. Järgmisel hetkel pöördus Liiv aga tunnistaja poole ja ütles, et teda ei rahulda Kuppari vastused, et too ei mäleta ja ei tea midagi, kui tegemist on niivõrd koloriitsete isikutega ja Kuppar on mitu aastat Raudvere projektidega kokku puutunud. Mingil määral selgitused siis paranesid, kuid mitte märkimisväärselt.
Istungi teine osa keskendus Harry Raudvere kui ühe osapoole esindaja vande all ärakuulamisele, kuna tema advokaatide sõnul saab ainult Raudvere ütlused tõendada asju, mis muul moel ei ole tõendatavad. Samas läksid Raudvere esindajad korduvalt oma küsimustega tõendite peale, mis olid kohtuasjas esitatud ja mille kohta kaitseministeeriumi advokaadid üksteise võidu ka häälekalt protesti avaldasid, osalt ka edukalt.
Teravmeelsusi jagus ka Raudvere ülekuulamises alguses, kui kaitseministeeriumi advokaat Reesa Laur kurtis, et ta heameelega läheks koju ja hakkas selle asja lõpusõna kirjutama. Seepeale tuletas kohtunik talle meelde, et kogu asi on ka nende huvides, mispeale tõdes Lauri kolleeg Veiko Viisileht, et siis tuleb teemas püsida ja see asi ära teha. Poolteist tundi hiljem olid kõik osapooled saanud ka Raudverelt kõik vajalikud küsimused ära küsida.
Kompensatsiooniradari küsimus samuti üleval
Enne istungi lõppu, kui oli kokku lepitud, et edasine kohtuasja arutlus jätkub kirjalikus menetluses, huvitas kohtunik Daimar Liivi lisaradari teema, mis on ka ajakirjanduses võimaliku Ida-Viru tuuleparkide kompensatsioonimeetmena läbi käinud.
Kui istungi alguses kaitseministeeriumi advokaat Reesa Laur teravmeelitses, kuidas lisaradari teemal võidakse lehes midaiganes kirjutada, siis istungi lõpuks oli ta endale selgeks teinud, et lisaradarist on tõesti kompensatsioonimeetmena räägitud.
„See ei ole saladus, et seda lisaradari küsimust on arutatud ka tuuleparkide töörühmas. See on üks võimalik meede, kuidas tuulikuparke Ida-Virumaal edasi arendada,” tunnistas ta. Küll aga olla sellega mitu aga – ühelgi ministeeriumil pole selle jaoks raha ning isegi, kui otsustatakse, et see tuleb, siis on vaja teha hange, mis võib omakorda aega võtta.
Lõpuks, kui radar on kohal, alles siis hakatakse hindama, kas see on piisav leevendusmeede igale üksikule tuulepargile Ida-Virumaal – ehk see ei muuda ühegi tuulikupargi arendamist automaatselt võimalikuks. Ka võib välja tulla, et vaja oleks mitut täiendavat radarit, mitte ühte.
Ühtlasi viitas Laur taas varasematele kaitseministeeriumi seisukohtadele, et eraraha kaasamine riigikaitseliste objektide investeeringutesse ei ole mõistlik. Selles osas aga kohtunik otsest takistust ei näinud – näiteks, kui eraettevõtjad teevad annetuse selle ostmiseks. Küll aga toonitas ta, et see on valitsuse otsus.
Kui Harry Raudvere püüdis enne istungi lõppu veel teravmeelitseda sel teemal, kuidas kaitseministeerium on öelnud, et Kellaveres on kõige parem radar, mis on võimalik selle raha eest saada, teatas Laur, et see-eest ei ole meil kõige parem naaber.
Raudvere täiendava repliigi peale kostis ta taas teravalt: „Tasa, ma lõpetan
