1,1 miljardi eurose käibega Fremantle Media kuulub Endemoli ja ITV kõrval Euroopa suuremate teleproduktsioonifirmade hulka. Kuid kahe maailmas domineeriva meelelahutusformaadi – “American Idol” ja “Britain’s Got Talent”, millel põhineb enamik eri maade “superstaariotsingu” saateid – looja saavutab aina suurema mõju selle määramisel, mis jõuab teleekraanidele Bulgaariast Vietnamini.

Saateformaatide eksportimisel saavutatud edu teeb Fremantle’ist õpikunäite, kuidas viia tooteid üle maailma, muutes neid just piisavalt, et sobida kohaliku maitsega, jäädes aga samas truuks algideele.

Teleäris on see suhteliselt uus väljakutse. “Viie või kümne aasta eest pidi programm selleks, et teda välismaal märgataks, olema edukas mitu kuud, kui mitte aasta,” ütleb meediakontserni RTL tegevjuht Gerhard Zeiler.

“Kui [nüüd] on miski USA-s või Suurbritannias menukas, siis võid olla kindel, et see tuleb aasta jooksul välja veel vähemalt kümnes riigis.”

Lendavad tegevprodutsendid

Kui suured telefirmad võistlevad uue meedia pakutavatest alternatiividest hajutatud tähelepanuga publiku pärast, peavad nad rajama osakonnad, mis kammivad teistelt turgudelt ideid, jätkab ta.

Nii oligi Fremantle siis, kui sarja “America’s Got Talent” esimesest saatest USA-s oli möödunud aasta, müünud talendiotsingusarja 13 riiki, mis tegi sellest tänavuse aasta kõige ekspordituma saateformaadi.

“Väljatoomine on osa siinse keskuse tööst,” sõnab ta. “See on organiseeritud, kuid kogemusega ei ole seda raske korraldada.” Fremantle’i mudel toetub neile, keda Zeiler nimetab “lendavateks tegevprodutsentideks” – peakorterist pärit juhtidele, kes on osalenud formaadi loomises ja võivad anda kohalikele produtsentidele nõu, mis toimib ja mis mitte.

Nende nõuanded kindlustavad talendisaadete ülevõtmise puhul, et “formaat enamasti ei muutu, kuid loomulikult arvestatakse kohalikke maitseerinevusi,” lausub Zeiler.

Lendavate produtsentide idee pärineb Fremantle’i kogemustest seebiooperitega, nagu “Naabrid”. “Igapäevaste seepide puhul on normaalne, et tsüklid on volatiilsed,” selgitab Zeiler. “Seega on rühm inimesi, kes reisivad riigist riiki ja ütlevad: nüüd on tekkinud väike kriis, keskendume kolmeks kuuks süzˇeedele ja kirjutamisele, räägime kanalitega ning tõstame [programmid] jälle esile.”

Need meeskonnad ja nende tugev side kohalike töötajatega on mänginud üliolulist rolli selles, et Fremantle’i käive kasvas 2001.–2006. aastani 50% ja kasum 110%, kinnitab Zeiler.

Teine fenomen on lokaliseerimislainele vastu jooksmine, lisab Zeiler. “Tänapäeval on nii, et kui miski on Suurbritannias menukas, siis võtavad selle üle ameeriklased, vahel koguni koos saatejuhi või näitlejatega.” Värskeim näide on Fremantle’i Briti komöödia “The IT Crowd”, mis pajatab saamatutest kliendiabitöötajatest. NBC uusversioonis osaleb ka üks originaali peaosatäitjaid Richard Ayoade.

Mõni saatesari aga välismaale ei sobi. Zeileri sõnul on peale üksikute suurte USA sarjade, nagu “Sõbrad” või “Simpsonid”, vähe selliseid komöödiasarju, mis läheksid hästi kõikjal maailmas, ja enamik iganädalasi draamasarju satub välismaal raskustesse, välja arvatud Ameerika seriaalid, nagu “CSI” ja “Dr. House”.

Ettevõtlusvõistlus “Mantlipärija”, mida USA-s on juhtinud kinnisvaramagnaat Donald Trump ja kodukaupadekuninganna Martha Stewart ning Suurbritannias elektroonikatööstur söör Alan Sugar – ja Eestis kasiinoärimees Armin Karu –, on üks sari, mis mujal pole kultuuribarjäärist üle saanud, möönab Zeiler. “USA-s ütleb igaüks, kes teenib palju raha, et ta teenib palju raha. Saksamaal ja Prantsusmaal ei taha inimesed, kes palju teenivad, et keegi sellest teada saaks.”

Oluline on loo jutustamine

Telekanalid tahavad Zeileri hinnangul tulevikuski tasakaalustada kohalike programmide ja üleilmsete saadete suhet, olgu nood siis imporditud või kohapeal produtseeritud. Produktsioonifirmad, nagu Fremantle, peavad muutma programmid meelelahutuskaubamärkideks. “Maailmas, kus on sadu telekanaleid, hulk uusi platvorme ja palju uusi mooduseid, kuidas vaataja oma lemmikprogrammi kätte saab, määravad kaks asja: sisu ja kaubamärk.”

Säärase strateegilise positsioonimise taga peitub siiski muudki: “Olulised on kaks asja: hea lugu, mis kantakse emotsionaalselt ette. See ongi televisioon. Oluline on loo jutustamine.”

Edu ei vaja tõlget

•• Walt Disney televisiooni jaoks tehtud filmi “High School Musical” (“Keskkoolimuusikal” - toim) DVD-sid on müüdud üle seitsme miljoni, tehtud arvutimänge, raamatuid, lavaversioon, kontserdituur, jääetendus ja rõivasari.

•• Film oli purustanud USA-s rekordeid, kui Disney meeskond asus uurima, ega Euroopa jaemüüjad selle vastu huvi ei tunne. Üldiselt arvati, et tegemist on Ameerika fenomeniga – mujal justkui korvpalli ei mängita, puuduvad “jõmmide” ja “nohikute” kambad ega korraldata aastalõpuetendusi.

•• Pärast vaidlust film dubleeriti ja kohalikelt staaridelt telliti selle laulude uued variandid. Kõige olulisemaks osutus Disney Channeli Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika piirkonna tegevdirektori Hardie sõnul siiski sisu: “Film ei räägi korvpallist, vaid sellest, mis tähendab olla noor.”


Copyright The Financial

Times Limited 2007,

tõlkinud Erik Aru