Gazprom: Kremli rusikas ja rahamasin hoiab haardes poolt Euroopat
Iseasi kui positiivseks seda kõike pidada. Kremlile meelepärane tähelend tekitab mujal kahtlemata vastakaid tundeid. Maailma suurim gaasitootja on kujunemas Vene võimude üheks olulisemaks välispoliitiliseks tööriistaks, kehastades Moskva mõju samal määral kui Vene armee.
Juba täna on Gazprom maailma suurim gaasitootja, rahuldades viiendiku kogu maailma vajadusest. Talle kuulub veerand maailma teadaolevatest maagaasireservidest. Kui vaadata endist nõukogude blokki, siis siin ulatub Vene gaasi osakaal umbes 85 protsendini; Baltikum sõltub täielikult Gazpromist. Võib vaid ette kujutada ahvatlusi, mida taoline monopolistiseisund näiteks äriläbirääkimistel tekitab.
Gazprom on muutunud kaugelt enamaks kui üksnes äriettevõtteks. Juba selle aasta algul peaks riik, kes praegu kontrollib firmast 38%, võtma selles üle kontrollpaketi. Selleks liidetakse Gazpromiga täielikult riigile kuuluv naftakompanii Rosneft. Pärast tehingut saab gaasikontsernist maailma suurim välisinvestoritele avatud gaasi- ja nafta ühistootja.
Ärimaailmas oodatakse seda sammu juba ammu ? Kreml on lubanud kohe tehingu toimumise järel kaotada piirangud, mis kehtivad praegu välisinvestoritele Gazpromi aktsiatega kauplemisel. Eeldatavasti peaks kontserni väärtus, mida praegu kunstlikult madalal hoitakse, seejärel kohe mitmekordistuma.
Järgmine loogiline samm oleks kompanii ühendamine naftajuhtmeid haldava Transneftiga, mis kuulub samuti Vene riigile. Võimas konsolideerumine ? eriti kui arvestada, et veel eelmise aasta algul käisid jutud Gazpromi võimalikust tükeldamisest.
Iseasi, kuidas mõjub riikliku kontrolli taastamine Gazpromi efektiivsusele. Samalaadselt poliitilisele mõõtmele viitavad vaatlejad murelikult kiirelt haarmeid sirutava kontserni pehmevõitu majanduslikule põhjale.
Mädad põrandalauad
Esmapilgul muidugi mädad põrandalauad välja ei paista: alal, kus lääne kompaniid tegutsevad sageli nulli piiril, võis Gazprom panna koos tütarettevõtetega 2003. aastal puhtalt tasku märkimisväärsed 71 miljardit krooni (4,6 miljardit eurot). Kompanii võib uhkeldada sellega, et annab kaheksa protsenti Venemaa SKT-st ning et talle kuulub veerand maailma teadaolevatest gaasivarudest. Kuid gaasigigandi tulevikku varjutavad alamõõdulised investeeringud, korruptsioon ning ebatõhus raamatupidamine.
Viimased kaks tegurit läksid Gazpromi ühe omaniku, investeerimisfondi Hermitage Capital hinnangul maksma 2003. aastal 25 miljardit krooni (1,6 miljardit eurot) ? seega siis kolmandiku puhaskasumist. Mõnele kraane kontrollivale mehele hea leivakõrvane.
Gazprom on kuulus skandaalide poolest, mis kerkivad esile, kui selgub, et osa tema hiiglaslikust tegevusest vahendavad segase taustaga firmad nagu Itera või Eural Trans Gas. Isegi kui leida ratsionaalseid kaalutlusi allhankijate kaasamiseks, kipub Vene gaasile paratamatult korruptsioonilõhn külge kleepuma.
Küllap annab kõrvalekantimisega midagi ette võtta. Raskem probleem seisneb aga selles, et kontsern on võtnud endale suuremaid kohustusi, kui võib endale reaalselt lubada. Tema eksport Euroopasse peaks lähema kümnendi jooksul kahekordistuma ning vaikselt suureneb ka sisemaine nõudlus.
Kui poleks suhteliselt kallist tarnelepingut Türkmenistaniga, jääks Gazprom ilmselt hätta juba praegu. Kontserni maardlad tühjenevad ning uued leiukohad suudavad ammenduvaid vaid hädavaevu kompenseerida (mida Türkmenistani diktaator Saparmurat Nijazov hästi teab ning läbirääkimistel ära kasutab ? mis sest, et ka temal alternatiivsed ekspordikanalid Venemaale puuduvad. Viimati katkestas Türkmenistan gaasitarned paar päeva tagasi).
Tõsi, potentsiaalselt leidub gaasi ülisuurtes kogustes Jamali poolsaarel ning Barentsi meres, kuid sealsete väljade kasutuselevõtt nõuab suuri rahapaigutusi.
Teisalt ei saa eitada positiivseid arenguid. Viimastel aastatel on Gazprom astunud mitmeid samme suurema läbipaistvuse suunas ? osaliselt selleks, et ennetada riigipoolset vahelesekkumist. Möödas on ajad, mil gaasigigandi endise pealiku Rem Viahhirevi alluvuses kujunes Gazpromist nõukoguliku laristamise sümbol. Kinnituseks piisab kas või külaskäigust mõnda kompanii puhkekodusse, kus teenindav personal õhkab heldimusega aegade järele, mil limiite ja fonde paistis jagavat kuldkalake.
Eraldi raamatupidamine
Tänaseks on jõutud olukorrani, kus kontserni tootmis-, transpordi- ning töötlemisharud töötavad üksteisest lahus. Gazpromi tegevjuhi, president Vladimir Putini lähikondlase Aleksei Milleri kinnitusel saavad pärast lõppjärku jõudnud restruktureerimist kõik allharud endale eraldi raamatupidamise. Ja kui vaadata kasuminumbreid, ei tohiks tegelikult olla raske leida raha ka investeeringuteks.
Euroopa riikidele asjaajamine üha tugevneva kontserniga majanduslikus mõttes kahtlemata meeldib. Eriti Lääne-Euroopale, kelle gaasivajadustest katab Venemaa praegu vaid viiendiku ning keda huvitab tarnete juures ennekõike partneri stabiilsus.
Ida-Euroopat teevad samas vägagi murelikuks neist märgatavalt tugevama gigandi poliitilised ambitsioonid. Ning selle taga seisva Kremli omad. Tegelikult pole see mitte üksnes Ida-Euroopa mure. Eelmisel kuul hoiatas ka Rahvusvaheline Energeetikaagentuur Euroopa Liitu, et viimane sõltub liialt Gazpromist, kes võib asuda seda ära kasutades hindu üles ajama.
Muret Gazpromi mõjukuse kasvu üle väljendavad paljud vaatlejad. Analüütik Paul Goble kirjutas Päevalehes, et Venemaa saab kasutada gaasi ja naftat kui relvi paljude NATO ja Euroopa Liidu liikmete vastu. Goble peab tõenäoliseks, et Moskva rakendab lähitulevikus seda hooba üha enam.
Samuti olevat Gazprom toetanud innukalt Ukrainas (ehkki viimaks ebaõnnestunult) peaminister Viktor JanukovitsŠi kampaaniat. Isegi Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ei varja, et tema riigi poliitilisi valikuid mõjutab sõltuvus Venemaa gaasist.
Kraanid kinni
Pole ju kuigi raske kujutada ette musta nahklabakut ning sõrgkangi kuskil piiri taga sobival hetkel kraani keeramas. Või mis veel lihtsam ? külmajudinad (kaunikesti reaalsed) võivad tulla peale juba faksiaparaadist väljavoolava uue hinnakirja peale. Üks julgeolekuekspert nimetab just seetõttu põlevkivienergeetika säilitamist erakordselt oluliseks. Et piiritagusel monopolil poleks päris vaba voli hindu dikteerida. Just põlevkivienergeetika võib olla üks põhjusi, miks on gaasitariifid Eestile endiselt kolmandiku võrra väiksemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Mitte et Gazprom neid tõsta ei tahaks.
Eestis esindab Gazpromi otseselt AS Eesti Gaas, kus Vene kontsernile kuulub 37% aktsiatest. Gazprom teeb siin koostööd oma hea Euroopa partneri Ruhrgas AG-ga (kes on ka Gazpromi üks omanikke) ning Fortumiga.
Väidetavalt on Gazprom huvitatud oma osaluse edasisestki suurendamisest. Igatahes mujal Baltikumis hõivas gaasisigant eelmisel aastal positsioone kaunis jõuliselt. Lätis tõstis ta oma osaluse sealses gaasifirmas Latvijas Gaze 34 protsendini. Sama osaluseni jõudis Gazprom ka Leedu firmas Lietuvos Dujos.
Tagasihoidlikud protsendid
Tegelikult tagasihoidlikud protsendid. Ning ega ei tohikski nende taga näha midagi muud, kui puht ärilist soovi siinse gaasivarustuse pealt raha teenida. Seda enam, et kütus ise tuleb ju niikuinii Gazpromi käest.
Äri äriks, kuid gaasikontsern on näidanud end ka riigi vähemusosaluse korral Kremli poliitika mõjuka elluviijana. Tasub meenutada üheksakümnendate algust, mil Moskva kasutas gaasikraani Baltikumis otseselt poliitiliste eesmärkide nimel. Või siis korruptsioonihõngulisi poliitikassesekkumisi Leedus. Või kas või möödunud aasta veebruari, mil Gazprom keeras korraks kraani kinni Valgevenele. Vormiliselt küll hinnavaidluse pärast, kuid paljude vaatlejate hinnangul samavõrra ka selleks, et endast liiga palju arva-ma hakanud presidendile Aleksandr Lukašenkole koht kätte näidata.
Venemaa mõjuvõimsaim
?? Gazprom kontrollib umbes 60% Venemaa gaasireservidest ning toodab 90% Vene gaasist. Ülejäänu jaguneb erinevate naftakompaniide vahel.
?? Ettevõttele langeb umbes kaheksa protsenti Venemaa SKT-st ning viiendik riigieelarvest.
?? Kogu maailma gaasitoodangust annab Gazprom veerandi, eksportides 27-sse riiki. Ettevõte plaanib hõivata turgusid ka Aasias, Skandinaavias ning Suurbriannias.
?? Gazpromile kuulub ligi 60 ettevõtet, samuti on ta osaline enam kui sajas Vene- ja välismaises ettevõttes.
?? Kontserni ning tema tütarettevõtete heaks töötab umbes 300 000 inimest.
?? Eesti, Läti ning Leedu gaasifirmadest kuulub Gazpromile umbes kolmandik.
?? Peamised koostööpartnerid Wintershall AG, ENI, OMV, Ruhrgas AG, Verbundnets Gas AG, Gaz de France, Fortum.
Gazprom paisub veelgi
?? Juba selle aasta algul peaks firma ühinema suhteliselt väikese naftatootja Rosneftiga. Tehing viiakse läbi aktsiate vahetamise kaudu. Rosneft annab Gazpromile kogu oma aktsiakapitali, saades vastu 10,7% gaasikontserni aktsiatest. Et Rosnefti täisomanikuks on riik, tõuseb tema osakaal niiviisi tekkivas ühisfirmas üle poole.
?? Tänu Kremli ristikäigule Mihhail Hodorkovski ning varem viimase juhtida olnud Jukose vastu võib natuke siiski aega minna. Nimelt muutus Rosneft jõulude ajal ootamatult kolm korda suuremaks, kui ostis läbi äsjaloodud riiulifima 11% Vene naftatoodangust andva Juganskneftegasi. See Jukose allharu müüdi maksuvõlgade katteks väidetavalt umbes kaks korda alla omahinna.
?? Ent nüüd pole Rosnefti väärtus enam sugugi sama kui siis, mil räägiti 10,7%-st aktsiatest. Tundub, et teatav nõutus valitseb ka Kremlis.
?? Viimased sõnumid Moskvast kõnelevad, et Juganskneftegasist võidakse luua Hiina riikliku naftakompanii abil iseseisev ettevõte. Loogiline, kui arvestada, et varem oli Juganskneftegas Vene suurim naftaeksportöör Hiinasse.
?? Üldse on Hiina kerkinud viimasel ajal esile kui Venemaa tugev alternatiivpartner Euroopale ? nii sõlmis Gazpromiga eelmisel nädalal koostöölepingu China National Petroleum Corporation. Vene gaasist sõltuval Euroopal tasub hakata kunagiselt sotsialismileerilt peagi õppust võtma, kuidas Moskvast fonde ja limiite kauplemas käia.
Gazpromi nähtamatu käsi Leedus
?? Vähemalt kaudselt on Gazpromil õnnestunud mõjutada mitmel korral poliitikat Leedus.
?? Juunis 2001 lendas toonane väiksema koalitsioonipartei (Uus Liit) esimees Algirdas Brazauskas Moskvasse salajastele kõnelustele Gazpromiga. Ta kasutas selleks Leedu ühe suurima gaasitarnija, väetisekompanii Achema lennukit. Mitu päeva eitas Brazauskas kõneluste asetleidmist.
?? Umbes nädal hiljem Leedu valitsuskoalitsioon kukkus ning Brazauskasest sai peaminister.
?? Eelmisel aastal võitis Leedus valimised ülekaalukalt äsjaloodud Tööpartei, mida juhib Vene päritolu ärimees Viktor Uspaskihh. Esimest korda tuli Uspaskihh Leetu 1985. aastal, et osaleda gaasijuhtme ehitamisel. Vaatlejad kasutavad tema iseloomustamiseks epiteeti ?Gazpromi sõber?.
